Elu

Õmble endalegi presidendi kantud rahvariided! Kaapotkleit – kõrgmoest talurahva sekka (1)

Liina Hergauk, Kristiina Nemirovitš-Dantšenko/Ajakiri Käsitöö, 26. veebruar 2019, 17:02
Presidendipaar vastuvõtul Erlend Štaub
Eesti naise rahvarõivale mõeldes toob tavaliselt silme ette värvilise triibuseeliku, tikitud särgi või käised ning tanu. Täieõiguslikult kuuluvad aga meie rahvarõivaste hulka ka kaapotkleit ja –kostüüm. Just nimelt kaapotkostüümi kandis tänavusel vastuvõtul president Kersti Kaljulaid. 

Kaapotkleidi tõi 19. sajandil moodi Inglise kuninganna Victoria. See kauni pihaosa ja kahara seelikuosaga kleit levis kiiresti üle kogu Euroopa. Kleidi ruuduline ja pikitriibuline kangas on saanud eeskuju Šotimaa rahvarõivastelt. Eestis hakati kaapotkleiti kandma 19. sajandi II poolel, mis levis siia, nagu teisedki moevoolud, kaupmeeste ja meresõitjate kaudu.

Eesti naine jälgis ka 150 aastat tagasi maailmamoodi

Kaapotkleit oli üleminekurõivas rahvariiete ja linnamoelise riietuse vahel. Eesti talunaised matkisid kodukootud materjali ja külaõmblejate oskustega hilisrokokoo krinoliinkleite. Selliselt valmistatud kleitidega anti talurahva rõivastusele omane eriilme.

Samal teemal

Kaapotkleit on pikkade varrukatega, taljes pihaosaga ja hästi avara seelikuosaga kleit. Kaapotkleite kanti Põhja-Eestis ja vähemal määral Läänemaal.

Kaapotkostüüm koosneb eraldi seisvast jakist ja avarast seelikuosast. Seelik on üldjuhul volditud, mis on eest jäetud siledaks ja selja keskosas tihedalt kurrutad. Kaapotkostüümi jakiga kanti ka rahvarõiva triibuseelikuid.

Kaapotkleidi ja -kostüümi valmistamisel kasutati kas ruudulist või triibulist poolvillast või linast kodus kangastelgedel kootud kangast. Villasest kangast kleiti kanti talvel ja linasest kangast kleiti suvel. Pihaosale ja varrukatele õmmeldi ka vooder, milleks oli üldjuhul tarvitatud linasest kangast voodipesu. Alumise seelikuosa laiuseks oli koguni 280–350 cm.

Komplekti olulised detailid

Kaapotkleidi või –kostüümi juurde kanti kaelas valget rätikut, mille servi kaunistas pits. Rätti kanti kleidi peal ja nurgad pisteti põlle värvi alla. Komplekti kaunistati ka mustrilise sitsi- või siidrätiga.

Abielunaine kandis kaapotkleidi juurde põlle. Põlleriideks oli õhuke puuvillakangas, trükimustriline sits, mis oli rokokoo-ornamentidega või ühevärvilisest siidkangast.

Põhja-Eesti abielunaine kandis komplekti juurde pottmütsi ning Läänemaa naine kabimütsi. 19. sajandi lõpupoole asendusid need peakatted oubiga ehk saksa tanuga. Neiud peakatet ei kandnud.

Kaela, räti peale, riputati hõbeketi otsas raha või kodarraha.

Kaapotkleidi ja –kostüümi juurde kanti valgeid sukki ja musti kinniseid kingi või nöörsaapaid.

Lihtsama kaapotkleidi õmblemisõpetuse koos lõikega leiad Käsitöö 2019. aasta veebruari-märtsinumbrist, mis on müügil kuni märtsi lõpuni.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee