Marssisin vabariigi aastapäeval koos rahvuslastega EKRE tõrvikurongkäigul. Veel praegugi vaevab mind iseendale esitatud küsimus: kas väisasin siirast pereüritust või andsin oma panuse meie väikese riigi sissemüürimiseks?

Pidades ennast eeskätt apoliitiliseks, väidan siiski julgelt, et kannan endas pigem liberaalseid väärtusi. Sama suundumust näen oma lähemas tutvusringkonnaski, mis koosneb peamiselt kuni 30aastastest kõrgharitud noortest. Seda suurem oli nende üllatus, kes kuulsid, et veedan vabariigi aastapäeva õhtupooliku koos marurahvuslastega, tõrvik käes, EKRE lipu all marssides. „See on siiras kogupereüritus, mitte mäss ega protestiaktsioon!“ kaitsesin kulmukortsutajate ees oma valikut. Ma ei tea, kas ma enam nii ütleks.