Eesti uudised

Kähehäälne president saatis tasuta postkaardi (96)

Juhan Mellik, 23. veebruar 2019, 13:28
Vaatamata kähedale häälele pidas president Kaljulaid kõne vapralt maha. Foto: Teet Malsroos
„Eestisse, Hollandi ja Austraaliasse,” loetleb Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali hoovis püstitatud ajutises postkontoris toimetav Liisa. Ta kasutab täiel rinnal võimalust vabariigi aastapäeva puhul kaarte üle kogu maailma täiesti tasuta saata.

Postkaarte on tema ees laual juba terve patakas, Liisa hinnangul kümme. Täpselt sama kogus ta tema mehel, hollandlasel Martijnil. „Kuus aastat olen elanud Eestis, siin käinud juba 13-14 aastat,” ütleb Martijn veatult. Mees töötab siin meditsiinialal ja tema ongi see põhjus, miks siirdub suur osa kaartidest kirjaga „Me hoiame nõnda ühte!” nimelt tulpidemaale. Üks kaart läheb teiste seas aga ka Eesti saatkonda Austraalias.

Samal teemal

Kes ütles, et füüsilisel kujul kirjasaatmine on moest läinud? Inimesi tuleb juurde, olgugi et peamiselt keskealisi ja vanemaid. Mõni ei suuda uskuda, et kõik ongi täiesti tasuta. Kes on unustanud postiindeksi, talle tõttab appi tahvelarvutiga teenindaja. „Kas mingit templit on ka vaja?” kuuldub kellegi vanahärra suust. Ei, ei ole.

Kui kiiresti kirjad täpselt kohale jõuavad, seda abiks olev Omniva teenindaja ei tea. „Kiiremini kui muidu. Siit läheb kõik otse keskusesse,” oskab ta siiski lubada. Saab siis näha, sest ka ajakirjanik postitab proovi mõttes teele kolm õnnesoovi – ühe Tallinna, ühe Võrumaale ja ühe Ameerika Ühendriikidesse.

Tasuta postkaartide kõrval on teiseks põhiatraktsiooniks siiski president Kersti Kaljulaid, kelle lähenemisest annab aimu täisvormis saabuv Kaitseväe orkester. Puhkpillihelid ja president, kes neid suudaks lahutada?

President jõuab kõnepulti... kuid mis on juhtunud tema häälega? Ilmselgelt on mõni külmetusepisik meie riigijuhi maha murdnud ning tema suust tuleb kuuldavale peamiselt tasane kähin. „Täna räägin ma vaiksemalt,” lubab ka president ise kohe alguses.

Võib ainult ette kujutada, milline meeletu tohtrite ja tervendajate komando sel päeval hiljem president Kaljulaidi menetlema asub. Ikka selleks, et riigijuhi hääl aastapäeva tähtsündmuste – paraadi ja presidendi vastuvõtu ajaks – korda saaks.

Praegu aga täidab president oma kohust. Ta kõneleb vabadusest ja neist, kes on pidanud selle nimel end ohvriks tooma. „Vabadus võib ka väsida,” hoiatab Kaljulaid lõpusõnades. Võib aimata, et ta ei tunne end tegelikult kuigi hästi. Nagu on ilmselt jahe paljudel neil ligi poolesajal inimesel, kes laupäeva hommikul end tuulisele memoriaalile välja ajanud.

Presidentki ei jätnud kasutamata juhust tasuta postkaart kuhugi teele panna.

„Noh, saksad jäävad hiljaks,” avaldas enne ürituse algust üks punases jopes proua pahameelt. „Sakstel on kombeks hiljaks jääda.” Kell oli siis alles kümme ja näha polnud veel kedagi.

Tegelikult ei jäänud saksad sugugi hiljaks, lihtsalt proua oli vist ajakavast valesti aru saanud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee