Kommentaar

Manona Paris | Vabariigi aastapäev – tule meiega peole! (8)

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 22. veebruar 2019, 17:23
Ei, see pole pidu katku ajal, sest isegi kõige pimedamatel aegadel oleme me tahtnud endast leida neid lootusekillukesi, mis hallust erksamaks teeksid. Me saame ise teha nii, et vabariigi aastapäev oleks pidulik, rõõmus, helge ja südamlik üritus, kus kiidetakse, mitte ei materdata üksteise ideid, kleite ega kokakunsti, toimugu see vastuvõtt Estonias, sõprade keskel või iseenda südames.

Kas on ikka pingviinide paraad?

Pingviinide paraad, kas siis siunates või naeruselt tögavalt, on olnud minu iseseisva elu üks tähtsamaid pidusid. Ma olen seda alati tähistanud – kodus teinud midagi maitsvat või läinud külla. Isegi siis, kui olen põlglikult mühatanud teleka poole, et jälle see sama jama igal aastal – vaadanud olen ikka. Olen presidendi vastuvõttu jälginud isegi nutitelefonist Vene piiri peal.

Toredad, kuigi veidi kurnavad on olnud ka need aastapäevad, mil olen ise pidanud peenele peole kohale minema, et ajakirjanikuna vahendada, kuidas pidu särab-keeb. Olen kohal olnud nii aastal 2007, mil ajakirjanikud esimest korda saali rahva sekka lasti kui ka 2017, mil oma esimest pidu pidas meie seni ainus naispresident Kersti Kaljulaid.

Ma võin käsi südamel öelda – see pidu pole südametu tualettide paraad , kus rahval on joonlaud kurgus, kuigi nii võib välja paista. Ent seal saalis on ka päriselt väga rõõmus, vaba ning siiralt peomelu nautiv seltskond, kõrvuti tähtsad ministrid ja ärimehed ning ärksad kultuuri ja kohaliku elu tegelased, kellede kleitide eelarvete vahe võib olla enam kui sajakordne.

Ma olengi aastaid jälginud vastuvõttu kahe pilguga – esmalt ühiskonnavaatleja oma – mida ütles riigipea ja mis nägusid see tekitas? See on hea kraadiklaas hetkel riigis valitseva palaviku mõõtmiseks.

Teine on puhas ilu. Me oleme rikkaliku käsitööpärandiga maa, meie esivanematel on väga kaunis, värvikas ja ka keeruline iluloomisoskused. Ent see ei paista enam odavmoekettide hulgas igapäevaselt silma, sest endaloodu on kallis ja seda hoitakse. Nii hea, et meil on üks pidupäev, kus kõik tahavad kanda parimat kodumaist loomingut, ja kõik soovivad seda ka vaadata!

Siin polegi oluline, et see käsitöö oleks ilmtingimata kantud kunagiste aegade kommetest. Ka kaasaegne rõivakunst vajab ja väärib nägemist. Meil on mitmeid väga modernse käekirjaga moekunstnikke, kes teevad väga elegantseid asju. Tahaks nende loomingut veel näha, mitte Pariisi ja Itaalia moemajade turvalist loomingut.

Ilmitingimata ei pea sel peenel peol olema midagi väga kallist tippdisaineri loomingust seljas. Kuna ka ajakirjanikelt nõutakse peole sobivat väljanägemist, olen isegi pidanud murdma pead, et mida ma nüüd selga panen. Ja käitunud väga teadlikult – valinud kohalike kleidimeistrite tagasihoidlikumate, taskukohaste, ent esinduslike kleitide seast. Kaks aastat tagasi käisin peol näiteks filosoofiadoktor Mai Loogi Donna Nordica loodud sinimustas kleidis. Seekord näete mind Õhtulehe veebis Marilin Sikkali loomingus.

Kolmas on inimesed. Mida aasta edasi, seda vähem on vastuvõtul neid nägusid, kes nagunii töö tõttu peavad seal käima, vaid kelle tegevus on sel aastal fookusesse sattunud. Muidugi, presidendi vastuvõtt pole siin eriline edu lakmuspaber ega edetabel, ent alati on väga huvitav näha, keda nn tavainimestest on kutsega rõõmustatud.

Vastuvõtt kui moemajakas

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult on mind igal vastuvõtul huvitanud hoopis need prouad, kes kannavad iseenda tehtud kleite. Või kelle rüü on loonud kohalik külaõmbleja. Sest ka nende looming väärib tähelepanu, isegi kui lõigete pöörasus ei kanna just Pariisi moenädalat välja.

Eriti lahedad on aga need tegelased, kes on oma vana kleidi ümber teinud või suisa leidnud riietuse kaltsukast. Taaskasutus on vägagi moes ning sekkaritest on leitud imekauneid kleite, nagu näiteks Katja Koort 2013. aastal.

Nii mõnedki nimekad daamid on käinud peol ühe kleidiga mitu korda, nagu näiteks kirjastaja Tiina Kaalep, poliitik Signe Kivi, võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta ja paljud teised, kes ametist või perekonnaseisust tingituna on pidanud ballil olema sagedased külalised.

Sest vaadake, tegelikust polegi see ju miski moeetendus, ehkki alati näeb vastuvõtul kenasti ära, mida trenditeadlikud sel hooajal kevadel kandma hakkavad. Moepalavikkku põdejad on selles osas hoidnud silma peal näiteks Heli Veskimäel, Heidi Purgal või Kadri Simsonil.

Ent inimesed, nende võimalused ja maitsed on väga erinevad. Mul on siiralt hea meel, et see meeletu misogüünne (naisi vihkav – toim.) kostüümide arvustamine on end koomale tõmmanud.

Mõned aastad tagasi olin pisarateni solvunud, kui mu hea tuttav tehti anonüümsete arvustajate poolt ribadeks, kuna tema väga isikupärane ja armas kleit tundus kellelegi veider. Ka on mind alati nörritanud, kui mõõdetakse eriti küpsemate daamide puusa-, käe- ja kaelajämedust. Või halatud, eks miks ikka kõik nii turvaliselt tume ja igav on. No see pole siiski moeetendus, jätame meelde! See on koht, kus inimene peab end ise hästi tundma, mitte pakkuma mugavas toolis istujaile keelekõdi.

Sest kõige paremad peod on ikkagi seal, kus kontsakingad ja kohustuslikus korras maani kleidid sind ei piina, nagu ütles ka eksesileedi Evelin Ilves oma sellenädalases Toidutare kolumnis.

Sel aastal olen ma ise peol, huuled punased, seljas pikk maani kleit ja jalas targu madalad kingad. Hoian Õhtulehe mikrofoni ja toon teieni kõik maitsvamad ja värskemad ampsud vabariigi esipeolt. Nii, et me kõik saaks koos pidutseda. Ole koos meiega!

8 KOMMENTAARI

k
Kahetsen, et lugesin 24. juuni 2019, 13:58
Ajakirjanikud võiks loobuda targu artiklitest, mis paljastavad nende väärtushinnanguid.Tekitab ikka õõva,kui keegi kes näeb maailma nagu teismeline tirts, annab ülevaadet ühiskonnas toimuvast
s
siil 23. veebruar 2019, 14:53
miks?
Loe kõiki (8)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee