Maailm

Mees, kes pääses kolm korda surmanuhtlusest: „Timukas oli minu poomiseks liiga väsinud!“ (3)

Toimetas Greete Kõrvits, 21. veebruar 2019, 19:33
Foto: PantherMedia/Scanpix
Byson Kaula pääses timuka käest kolmel korral, samuti ebaõnnestusid kahel korral enesetapukatsed. 1992. aastal naabrite õeluse tõttu surma mõistetud Malawi mees elab nüüd küll õigeks mõistetuna vaba elu, kuid mälestus mitmekordsest traumast ning kadunud aastad kummitavad teda endiselt.

Byson Kaula oli oma külas ettevõtlik mees. Suures linnas töökogemuse saanud ja palga kõrvalt väikesed säästud kogunud Byson ostis maad ja asus seal vilja kasvatama. Oma väikesesse firmasse palkas ta viis alluvat. Elu oleks võinud kena ja rahulik olla, kui poleks üht probleemi – kadedust. Naabritele ei meeldinud rahakas talunik, kes suurest linnast suurte ideedega naasis.

Pahameel kandus üle ka Bysoni töölistele. Naabrid ründasid üht tema alluvuses töötavatest meestest ja peksid ta vigaseks. Byson aitas sulasel, kes pärast peksu vaevu kõndida sai, ringi liikuda. Ühel õhtul suure paduvihma käes sulast talutades libisesid mehed trepi peal ja kukkusid. Sulane suri saadud vigastustesse hiljem haiglas.

Naabrid olevat näinud selles võimalust Bysoni peale kaevata ning teatasid politseisse, et põllumees tappis oma sulase meelega ära. Kohtus tunnistasid nad Bysoni vastu.

Aasta oli siis 1992 ning Malawi seadused lihtsad ja karmid: mõrva eest oli karistuseks surm.

Kuid lisaks sellele töötas sel ajal Ida- ja Lõuna-Aafrika piirkonnas vaid üks lõuna-aafriklasest timukas. Iga paari kuu tagant reisis timukas Malawisse.

Esimesel korral, kui Byson hingevärinal surma ootas, alustas timukas tööd, kuid teatas paari tunni pärast, et on juba väsinud. „Liiga palju neid. Tulen järgmisel kuul tagasi,“ ütles ta. Hukkamata jäi veel kolm inimest, nende seas Byson.

Ja nii kaks korda veel. Hukatavatest koostati suvaliselt nimekiri, Byson sattus mõlemal korral olema nimekirja lõpus ja iga kord väsis timukas poomistööst enne seda ära, kui järjekord Bysoni kätte jõudis. Kolmandal korral oli Byson ainus ellujäänu.

Ehkki Byson tunnistab nüüd, et tal tõepoolest tohutult vedas, ei tundnud ta toona nii. See oli lihtsalt agoonia edasilükkamine ja uuesti üle elamine. Palju üks inimene jaksab peaaegu manalateele minna? Byson üritas kahel korral endalt ise elu võtta. Seega võib öelda, et ta on viiel korral surmast pääsenud.

Ent kui 1994. aastal muutus Malawi riigikord demokraatlikuks, lõppesid kõik hukkamised. Surmanuhtluse seadus jäi endiselt kehtima, kuid praktikas vanglad seda ei rakendanud. Viimased 25 aastat pole ükski riigipea ühelegi surmaotsusele alla kirjutanud. Ka Bysoni surmanuhtlusest sai reaalses elus pigem eluaegne vangistus ja ta viidi teise kinnipidamisasutusse.

Seal otsustas uue elulootuse saanud Byson end käsile võtta, käis vanglas kursustel, õppis ning hakkas lõpuks ka teistele kinnipeetavatele õpetajaks.

2007. aastal võttis Malawi ülemkohus vastu ajaloolise otsuse, mis muutis Bysoni ja mitmete teiste surmaotsust ootavate vangide elu. Üks mõrva eest vangis istunud mees kaebas oma karistuse ülemkohtusse, väites, et ta pisteti eelmise riigikorra ajal vangi ilma igasuguse kohtumõistmiseta. Ülemkohus leidis, et surmanuhtluste välja andmisega olid paljud kohalikud kohtud vanasti tõesti liiga kergekäelised olnud. Kõik vähegi kahtlasena tunduvad surmaotsused võeti seega jälle luubi alla.

Uurimise käigus selgus, et mitte ainult polnud võimud kergekäelised, vaid suisa suvalised. Mõnedel kinnipeetavatel puudus kohtutoimik ja polnud selge, kuidas nad üldse vanglasse sattusid. Paljud olid vaimse arengupeetusega ja seega võimetud oma (väidetavatest) tegudest aru saama.

Olles nii mitu traumat üle elanud, ei soovinud Byson esialgu kohtusse minna. Lõpuks võttis ta siiski viimase julguse kokku ja nõustus sellega, et temagi juhtum üle vaadatakse. Kohtupingis istet võtnud, teatas kohtunik, et Byson on vaba mees ja võib lahkuda.

„Te võite püsti tõusta ja minna,“ julgustas Bysonit saatnud valvur. Kuid ta polnud võimeline ennast liigutama. „Ma ei suutnud,“ meenutab ta usutluses BBC-ga. „Ma ainult värisesin, keha läks täiesti nõrgaks... Nagu oleksin unes olnud. Ma ei uskunud seda, mida kohtunik just ütles.“

Byson töötab nüüd vangide nõustajana. Tema kunagised põllumaad on rohtu kasvanud, tema abikaasa suri mehe vangistuse ajal ning lapsed elavad ilma peal oma elu. Byson hoolitseb oma eaka ema eest. Pensionieas härra järgmiseks projektiks on emale korralik maja ehitada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee