Luukered minevikust, mis kõigutavad riigikogulaste tooli (43)

Päritolu olgu selge

Novembris ütles Eesti 200 esimees Kristina Kallas Õhtulehele, et tema suurim luukere on tõsiasi, et ta on poolvenelane. Võib-olla selle ülestunnistusega ennetas Kallas seda, millega on kimbutatud tema rivaale. 2018. kevadel jäi kodakondsuse tõttu terava tähelepanu alla siseminister Andres Anvelt. Toona pidi Anvelt tõestama seda, kas ta on sünnijärgne Eesti kodanik või mitte, kuna ajaloolane Jaak Valge viskas Õhtulehes õhku väite, et siseministri Nõukogude Liidus sündinud vanematel ei saanud olla sünnijärgset Eesti kodakondsust. Eestis saab aga poliitikat teha siis, kui sul on vastav kodakondsus.

2016. aastal oli samasuguse küsimuse ees Marina Kaljurand, kes toona kandideeris presidendiks.

Sogased seigad

Ilmselt pole ühelgi poliitikul nii tugevalt külge kleepunud märki, kui Siim Kallasel on 10 miljonit dollarit. Ehkki Kallasel on ka ju väga ilusat pärandit (näiteks tütar Kaja), ujub ikka ja jälle pinnale kadunud raha. Teema on ammune, kuid kui presidendivalimiste ajal Marko Reikop tegi Kallasega sellest juttu, siis kaotas viimane täielikult enesevalitsuse. Kallase tuttavad teavad, et seda teemat ei tohi isegi naljaga pooleks mängu tuua – teine pool nalja ei mõista ja saab maruvihaseks.

Vana on ka see teema, et parteisõdurid tassivad kilekottide kaupa raha erakondade peakontoritesse. Möödunud kümnendil oli see annetuste sildi all laialt levinud praktika ja igati lubatud. Kuid seadus- ja väärtusruum on aastatega muutunud ning nüüd on see tabu. Viimati tuli oma annetuste kohta jagada selgitusi peaminister Jüri Ratasel ja rahandusminister Kadri Simsonil, aga nad ei jää viimasteks.

Riigisaladusi ära koju tassi

2004. aastal pidi tagasi astuma reformierakondlasest kaitseminister Margus Hanson, kelle kodust läks kaduma riigisaladustega portfell. Kadumine toimus öösel, kui Hanson ja tema pere magas. Skandaal oli suur, aga loodetavasti õpetlik: riigisaladusi ei tohi koju vedada.

Esimese hooga väitis ministeerium, et tööga seotud dokumente varastatud kraami hulgas polnud, nädal hiljem oldi aga sunnitud sõnu sööma. Mõni päev hiljem pani Hanson ameti maha ja talle mõisteti 97 500kroonine rahaline karistus.

Ära lindista loba

1995. aastal toimus nõndanimetatud lindiskandaal, mille keskmes oli toona siseministri portfelli hoidnud Edgar Savisaar, kes lindistas ebaseaduslikult enda ja teiste poliitikute vestlusi. Skandaal oli suur. Selle tõttu kaotas Keskerakond koha valitsuses.

Poliitik peab olemas eeskujulik 24/7

Eelmisel sajandi lõpus, täpsemalt 1997. aastal, visati toonasest Isamaaliidust välja Viktor Niitsoo, kes koos teiste saadikutega pidutses Tallinnas Mihkli hotellis. Hotelli baaridaami kinnitusel jõi Niitsoo end baaris purju, ropendas, sõimas välismaalasi, tegi naistele ebasündsaid ettepanekuid ja kuses lõpuks baari nurka. Niitsoo ise tunnistas Eesti Päevalehele, et oli purjus, kuid mingit ropendamist polevat olnud. „Ropendasin? Ei või olla, see ei ole minu stiil,“ kinnitas Niitsoo, lisades, et tema stiil pole ka baarinurka kusemine.

Nii riigikogulased kui ka ministrid on vahele jäänud joobes juhtimisega. Saadikud pääsevad lihtsamalt. Võtame näiteks Kalev Kallo, kes 1999. aasta 22. juuli õhtul Tallinna kesklinnas 3,4 promilliga restoranist koju sõites mõlkis oma Volvo 850ga kolme tänavaserva parkinud autot ja kihutas edasi. Juhtum tingis Kallo tagasiastumise mitmest erakonnasisesest ametist: aseesimehe, juhatuse liikme ja volikogu esimehe kohalt. Kuid riigikogust ta tagasi ei astunud. „Mind on valinud rahvas,“ teatas Kallo kõrgelennuliselt. Ta pääses 1999. aasta kevadel riigikokku 523 häälega.

Ministritel on aga raskem. Võtame näiteks Jaak Aabi, kes astus ministrikohalt tagasi möödunud aasta märtsis, kui ta jäi politseile vahele jääknähtudega.

„Olen alati lähtunud põhimõttest, et väiksemagi kahtluse korral tuleb alkoholi tarvitamisele järgnenud hommikul autorooli istumist vältida. Paraku usaldasin ma 11. märtsi keskpäeval Tartust koju sõitma asudes oma head enesetunnet, mis hiljem osutus ekslikuks. Tagantjärele tarkusena oli tegemist kahekordse veaga, sest ületasin lubatud kiirust, sõites 50km/h alas 73km/h. Ühtlasi tuvastas politsei mul alkoholi tarvitamise tunnused ehk nii-öelda jääknähud,“ selgitas Aab erakorralisel pressikonverentsil.

Ole kursis, mida kuluhüvitis tähendab

Mis värk poliitikutel selle majoneesiga on? Jaan Kundla oli see mees, kes ei suutnud vastu pidada ja pani majoneesiarve kuluhüvitiste sekka. Selgitus, kuidas ta hoidis tähtsatele külalistele salatit segades restoraniarvelt kokku, ei huvitanud kedagi. Mida iganes Kundla ka hiljem tegi, jäi ta ikka ja alati selleks originaalseks majoneesimeheks. Kundla sai austusväärset nime kanda kümme aastat, kui ta sai tõsise konkurendi – EKRE mees Arno Sild ostis mullu hüvitiste eest taas majoneesi.

Veel märksõnu kuluhüvitiste kasutamisest: juhiloata Mihhail Stalnuhhin ja autoliising, kirjanik Mihhail Stalnuhhin ja enda raamatute ostmine.

Ühesõnaga... minevik olgu laitmatu

Luukeredena minevikust võiks välja tuua näiteks Rainer Vakra diplomitöö, mille kohal ripub plagiaadisüüdistus, ja Jaak Madisoni kajutiseiklused, kui ta Tallinkis töötades üritas võõrast telefoni pandimajas rahaks teha ja hiilis naiskolleegide kajutitesse. Näiteid on hulgi.

Luukere, mille varjamist sootuks ei taluta, on vaenlase heaks töötamine. Võtame näiteks aasta 2013, kui Tartu linnapeaks kandideeris EKRE ridades Henn Käärik. Ta taandati üsna kiirelt, kui tuli ilmsiks, et Käärikul on KGB agendikaart.

Seega lisaks peeglisse naeratamisele tasuks saadikuks pürgijatel heita pilk ka kappi – seal luukere paljastamise järel võib Toompea-aeg jääda üsna üürikeseks.