Veganid on ikka padu-ususekti kisakõrid. Iga kord see laiba-jutt! Aga kas tapetud taim ei ole laip? Või veel hullem - ajate elavale olevusele hambad külge! Muide, ka porganditükist võib lämbuda. Või on see vegani arvates eetilisem?
oled sa ise! Väikestele lastele tulebki lämbumise korral seda "jalust raputamist" teha, ka imikutele. Väga kahju, et inimestele ei õpetata koolides kuigi hästi esmaabi andmist ja iseendale andmist. Kui toit on kurku kinni jäänud, siis tuleb otsekohe seljaga kõvasti vastu seina joosta (tavaliselt aitab). Aga ennekõike tuleb kasutada hädaabi signaale, nt vehkida kätega, anda endast märku, et vajate abi. Kahju kui inimesed teiste ligiduses surma saavad... üks ei anna märku, et vajab abi, ja teine ei pane tähele, et esimene abi vajab.
11-aastat tagasi juhtus ühte tuttavaga sama lugu. Restoranis aga seal polnud ühtki inimest, kes oskaks esmaabi anda. Mees jõudis küll haiglasse , juurviljana, kus ta ka lõpuks suri ..
Sul ei olnud sel hetkel 1,5 minutit, sul oli alla minuti, ilmselt isegi alla poole minuti. Kui valmistud selleks, siis suudad hinge kinni hoida 1,5-2 minutit. ;) Kriisiolukorras liigub aeg teisiti osalejate jaoks.
Küllap Jumalal on Sinu jaoks oma plaan, ja Ta ei lubanud Sul ära minna sel hetkel.
Kui olin mingi 5 aastat vana, olin jõulude ajal vanavanemate juures, ahmisin korraga liiga palju mandariini kurku ja... Järgmine pilt tuli ette, kui vanaema-vanaisa hoidsid mind jalgadest õhus ja raputasid. Jäin ellu ja isegi nutma ei hakanud. ;) Mis on aga huvitav - igal põlvkonnal omad esmaabikombed. Täna ei tuleks kellelgi pähe lämbunud inimest jalgadestüles tõsta ja raputada, või uppunule neid veidraid Nu pogodi multika liigutusi tegema hakata. ;)
Endalgi selline kogemus: grillisime, tuttav sõi liha, ja äkki läksid silmad pahupidi ja kukkus kokku. Vana heimlich aitas kohe, ehkki polnud seda päris inimese peal teinud.
Ma ei tea, kuidas see tänapäeval on, aga me saime gümnaasiumiastmes (`90-ndate lõpus) päris põhjalikult tervise- ja inimeseõpetuses esmaabikoolitust. Sellest on väga palju meelde jäänud. Loodan, et ka praegu seda õpetatakse.
7 aastat tagasi juhtus minuga, et tõmbasin lihakiudugega krõmpsu hingetorru. Õhku ei tulnud läbi grammigi, mõistsin, et mul on aega max 1,5 minutit end päästa-jooksin aias ringi, hüplesin, viskusin- ei miskit. Naine oli paanikas kõrval, ei saanud midagi aru, mis toimub- rääkida ju ei saa. Tundsin et hakkan ära vajuma...veel viimane katse, rohkemaks poleks enam jõudu jätkunud, tõmbasin täiest jõust kopse sisse...pingutasin nii, et silmamunad valgusid verd täis ja see õnnestus- neetud tükk tuli eest ära. Peale seda istusime naisega murul maas ja vahtisime tühjusesse...olin pääsenud üle noatera.