„Härrasmees kõrvallauas oli sellise näoga, et äkki tahaks oksendada,“ meenutab Lembit Allikmets peaaegu traagiliselt lõppenud söömaaega Pädaste mõisas mullu novembris. Oksendada härra tegelikult ei tahtnud, vaid oleks äärepealt lämbunud. Kiiresti vahele seganud Allikmets osutus tema päästeingliks.

Hubane ja rahulik novembriõhtu. Lembit Allikmets, tema abikaasa ja veel mitu inimest on võtnud istet Pädaste mõisa restorani nurgalauas ja naudivad mitmekäigulist õhtusööki. Toit maitseb hästi, laudkond mõnuleb. „Proua mu kõrval ütles vist, et kõht on nii täis, enam ei jõua,“ meenutab Allikmets. Kõik inimesed laua ümber olid sümpaatsed ja toredad, arenes seltskondlik vestlus.

Keegi ei pannud tähele