Kommentaar

Kasiinosõltlase naise õppetund: sõltlast ei saa teised aidata! 

Säde Kirsi, kolumnist, 15. veebruar 2019, 17:24
Foto: Pixabay
Brigita Murutari lapse isa Paul Neitsovi üles tunnistatud kasiinosõltuvus on haigus, mis matab enda alla ka sõltlase pereliikme, nendib sellest nõiaringist 13 aastat tagasi välja rabelenud naine. Nüüd suudab ta oma toonast elu näha selgelt ja vastata küsimustele – miks ta jäi nii kauaks uskuma sõltlase valesid, miks too ei tahtnud end parandada ja miks sai see võimalikuks alles pärast  naise lahkumist.

Tere. Mina olen kasiino-kaassõltlane. Mul pole seda enam häbi öelda, see ei tekita enam minus püha viha nagu varem. Nüüd on möödunud piisavalt palju aega, et ma saan aru, miks kõik nii läks. Ma ei süüdista end, et varem ei lahkunud, ju see oli ka minu jaoks vajalik iseolemise õppetund, et isetus pole voorus, kui seda nii julmalt ära kasutatakse. Kooliraha oli ränk – sinna läks osa mu vanaema pärandusest, lisaks pidev lühilaenude tagasimaksmine. Toona umbes 250 000 krooni ehk veidi enam kui 16 000 eurot. Praegu võib see tunduda tühise summana, ent toona oli see üsna õrjetu hulk raha. Eks neid plusse oli ka – tänu pidevale rahanäljale õppisin elult küsima nii tööd kui ka raha ja sain ka. Pluss kogemused teha süüa sõna otseses mõttes ei millestki.

Kõigi Õhtulehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee