Kommentaar

Mart Soidro | Valimistulemusi oodates (2)

Mart Soidro, literaat, 14. veebruar 2019, 18:39
 
Tulemused on ju teada, mis neist ikka oodata, võib lugeja küsida. Stsenaarium on selge: 3. märtsil kell 8 õhtul pannakse valimisjaoskonnad lukku ja hakatakse hääli lugema. Veidi hiljem avalikustatakse elektrooniline hääletustulemus, kus „pika puuga“ juhib Reformierakond. Olukord muutub mõni tund hiljem, kui saabuvad valimistulemused Ida-Virumaalt ja Lasnamäe valimisjaoskondadest. Ja keskööks peaks olema pilt enam-vähem selge.

Kurb, kui inimesed arvavad, et valimistel ei olene nendest midagi, et nende hääl läheb kaotsi. Tuletan meelde, et vaid kehtetu hääl on kaotsiläinud hääl. Iga kehtiv arv mõjutab valimistulemust nii või teisiti.

Seetõttu kutsungi kõiki üles valimistel osalema. Meie lähiajalugu on korduvalt tõestanud, et iga hääl loeb ja mõnikord on kaalul rohkem kui elu (loe: mõne inimese saatus).

Parempoolsete hääled saabusid pudelipostiga

Kõige markantsem lugu juhtus 1995. aasta riigikogu valimistel Parempoolsetega, kes olid tekkinud suure Isamaasõja tagajärjel. Kuigi viimane valimiseelne EMORi küsitlus andis neile kuueprotsendilise toetuse ja esialgsed valimistulemused kinnitasid valimiskünnise ületamist, seisti veel mitu päeva kuristiku serval.

Valimised toimusid 5. märtsil, ja 8. märtsi Postimehe esileheküljel informeeris noorreporter Toomas Mattson avalikkust, et Parempoolsed jäävad tõenäoliselt riigikogust välja. „Samas on täpsustamisel USA, Kanada ja Argentina valimistulemused, kuid kinnitamata andmetel ei mõjuta see Parempoolsete sissesaamist või väljajäämist kuigivõrd.“

Õnneks siiski mõjutas. Tagantjärele on mul seda iseäranis muhe meenutada, kuna kuulusin ka ise Parempoolsete valimismeeskonda.

Mis seal salata, pärast valimisi oli sant tunne. Lehtedes kirjutati, et ainsana pääseb sellest nimekirjast riigikokku isikumandaadi (8835 häält) võtnud Kaido Kama, aga kitsam seltskond teadis, et tollane siseminister riigikokku ei kavatse minna – Kamal oli juba siis saanud poliitikast siiber. 

Parempoolsete esinumber Ülo Nugis haistis seejärel oma võimalust ja arvas, et sel juhul võiks Kaido asemel riigikogus olla Ülo – valija oli ju andnud hääle Parempoolsete kandidaadile. Oh jah... Tagantjärele on muidugi kõik see naljakas, aga siis rippus tipptegijate saatus tõepoolest juuksekarva otsas.

Neli päeva pärast valimisi oli Parempoolsetel puudu ikka veel kolm tuhandikku (4,997%). Aga endiselt olid laekumata hääled Argentinast ja mõnest USA osariigist.

„Ainuke lootus on saada välismaalt puuduolevad 12 häält,“ teavitas avalikkust Parempoolsete peasekretär Tõnu Kõiv.

Ja need hääled tulid, neid jäi ülegi. 27 004-le häälele lisandus 49, nii et Parempoolsed said lõpuks 5,0033% häältest. Koguni 19 rohkem, kui vaja olnuks.

Palju räägiti tollal müstilistest Argentina häältest. Sõbrad-tuttavad küsisid, et miks need nii kaua viibisid? Õhtu edenedes kahtlustasid koguni, et need tulid pudeliposti teel. Võin kinnitada, et nii see ei olnud. Argentinas käis valimas kõigest 23 inimest ja vaid neli toetas Parempoolseid. Abi tuli siis juba USAst – 1234 valijast toetas Enn Tartot, Kaido Kama ja teisi häältemagneteid 63 rahvuslikult meelestatud eestlast.

15. novembril 1994. aastal vastu võetud riigikogu kodukorra seadus ei näinud ette, et teoreetiliselt võiks pääseda ühest nimekirjast vaid viis saadikut parlamenti. Seetõttu ei saanudki Parempoolsed toona moodustada oma fraktsiooni, sest alampiiriks on kuus saadikut.

Kolm saatuslikku häält

2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ajas kõik kaardid segi üksikkandidaat Indrek Tarand, kes kogus 102 460 häält. Reformierakonna ja Res Publica algatatud kinniste nimekirjade seadusemuudatus sai valijatelt karmi hinnangu. Aga ilmselgelt pingutas Tarand üle, sest vaja olnuks tal vaid 34 505 häält. Ülejäänud läksid teiste erakondade vahel jagamisele ja tüli oligi majas. Selgus et kuuendale mandaadile pretendeerivad nii sotsid, kellel polnud veel ühtegi mandaati, ja Keskerakond, kellel oli juba kaks mandaati. 

Tulemusega 34 508 : 34 502 jäid peale sotsid. Lõbus on lugeda Keskerakonna tollase peasekretäri, hiljem sauna- ja matuseäris kätt proovinud Priit Toobali proteste valimiskomisjonile, kus ta seab kahtluse alla valimistulemused Palupere ja Võru vallas – sotside esinumbri Ivari Padari pärusmaal. Aga kui Toobali tööl olnuks tulemust, siirdunuks 2009. aastal lisaks Siiri Oviirile ja Vilja Savisaarele Brüsselisse ka Jüri Ratas.

Meie peaminister oli teinegi kord ebaõnne sõdur, kui ta 16. aprillil kaotas Eesti Olümpiakomitee presidendi valimistel Urmas Sõõrumaale häältega 60 : 61. Vastupidise tulemuse korral seisnuks sel esmaspäeval hoopis Ratas Sõõrumaa asemel Tallinna lennujaamas Indrek Tarandi ja Taavi Aasa vahel.

Kuidas nii? Saatan peitub detailides. Vastavalt valimisseadusele peab kandidaat mandaadi saamiseks olema kogunud vähemalt kümme protsenti ringkonna lihtkvoodist, mis saadakse kõigi kehtivate häälte jagamisel ringkonna mandaatide arvuga. Salumets vajanuks esialgu 598 häält. Aga häälte kontrollimisel tunnistati kehtetuks 50 valimissedelit ja seega piisas kuldsel kalevlasel ka 597 häälest.

„Midagi sellist ei ole riigikogu valimistel vist varem juhtunud. Kui rääkida korvpallikeeles, siis läks mäng ootamatult lisaajale ja võit tuli ühe punktiga,“ teatas kunagine ääremängija lõpetuseks rahulolevalt.

Loo moraal? Kui kas või üks korvpallisõber Harju- ja Raplamaa jätnuks Salumetsa poolt toona hääletamata, istunuks suure mehe asemel Toompeal Tatjana Muravjova, oravapartei üldnimekirja nr 21. Kuna Reformierakond moodustas valitsuse, pääses Muravjova asendusliikmena riigikokku. Salumets poleks sinna pääsenud, sest oli üleriigilises nimekirjas alles 60.

Loo moraal? Kõik valima!

Autor on SDE liige.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee