Rainer Vakra ei ole Mihkel Kangurile võõras. Nad on koos ülikoolis õppinud ja koostööd teinud. Inimlikult on Kanguril Vakrast kahju. „Ma ei ole veel nii poliitik, et suudaksin sellises olukorras rõõmu tunda. Võistlema peaksid ikkagi ideed, mitte välja imbunud skandaalid,“ ütles Tallinna ülikooli dotsent.

Kangur rõhutas ajakirjanikuga vesteldes korduvalt, et kui Eesti Ekspressi välja toodud plagiaadisüüdistus peaks tõele vastama – ta ise ei ole materjalidega tutvunud – on tegu täieliku akadeemilise tabuga. „Kui väited vastavad tõele, siis see on tõsine probleem. Praegusel hetkel peab vastuse andma Tallinna ülikool. See, mis sealt paistab, on ikka väga kole,“ ütles Kangur.

Akadeemik nentis, et 2002. aastal ei pruukinud plagiaadi tuvastamise võimekus olla nii suur, kui see on tänasel päeval. Praegu lastakse iga diplomitöö läbi nõndanimetatud plagiaadiprogrammi, mis juhib tähelepanu kahtlustäratavatele kohtadele. Seejärel vaadatakse kahtlased kohad eraldi üle ning tehakse lõplik otsus. Kui on plagiaat, et pääse töö kaitsmisele.

Kui kaua võiks Vakra töö kontrollimine aega võtta, seda Kangur öelda ei osanud. Oleneb, millisel kujul on materjalid kättesaadavad ja millal on ülikoolil mahti asjaga tegelda.

Kui Ekspressis ilmunud väidetel on alus, siis peaks Kanguri hinnangul Vakra astuma poliitikast tagasi ning oma koolipaberid korda ajama. Seda enam, et kogu Vakra poliitiline kuvand on üles ehitatud keskkonnapoliitikale, millest räägib ka tema plagiaadikahtlusega bakalaureusetöö.

„Meil antakse poliitikutele andeks väga kummalisi asju, rahavargusi ja muud sellist. Oleksin väga pettunud, kui unustatakse ka selliseid akadeemilised vargused,“ arutles Kangur. „Spordimehena ta teab, mida tähendab tehniline viga ja pingile minek. Valimiste järel on võimalik teha otsus, et ma ei lähe riigikokku.“