Eesti uudised

Katkise garaažiukse all hukkunud poisi ema: nägin ümberringi inimesi, kes ootasid: „Triin, murdu nüüd!“

Toimetas Annika Erg, 12. veebruar 2019 20:24

57 KOMMENTAARI

l
Liva/ 19. august 2021 21:51
Force majeure.Sammas Paul lasti ula peale. Et midagi nii tobedat ülikoolis välja mõeldi ja heaks kiideti.
n
niMi/ 14. veebruar 2019 07:40
Arvan, et õnnetu ema sõnadest on täiesti valesti aru saadud. Mitte keegi ei "oota", et last leinav ema murduks, pigem ei oska ega tea inimesed alati, kuidas sellistes olukordades käituda, mida öelda... Kardetakse kriisihetke ja tuntakse end abituna, et ei oska ega suuda aidata.
m
M/ 14. veebruar 2019 01:14
Täpselt nii. Elasin samas majas, samuti lapsega. Õnnetusi ikka juhtub kuid see lugu on eriti kurvastav. Mäletan seda poissi, hästi elav ja jutukas. Samal päeval kui jalutasime tagasi pargist, nägin kiirabi autot maja ees. Sain kohe aru, et midagi tõsist.. puhaku ta rahus 😇
a
Aivar/ 13. veebruar 2019 22:37
s
Selle / 13. veebruar 2019 18:01
loo juures on koige oudsam see et oleks hoiatussildid uleval olnud poleks sellist asja juhtuda saanud.Inimesed oleks lihtsalt teisest uksest sisenenud.Teiste hooletus maksis poisile elu.
t
to Mari/ 13. veebruar 2019 17:44
Inimesed on erinevad. Mõni tunneb vajadust leinast rääkida, tunneb lohutust. Kui sina ei tunne, siis ära arva, et kõik ühtemoodi on.
t
To Ausalt öeldes/ 13. veebruar 2019 16:56
Need kes n.ö. ootavad murdumist ei ole lähedased ja sõbrad, vaid lihtsalt tuttavad, naabrid, töökaaslased. Samad inimesed kes näiteks pildistavad avariise sattunuid ja räägivad erilise õhinaga edasi kõik negatiivsed uudised.
m
mis?/ 13. veebruar 2019 16:33
murdus ju? ise kirjutab, et tervis ütles üles, karjus jne. seega ju murduski? normaalne, pidigi murduma. aga seda ei usu, et keegi oodanud oleks, kui ehk vaenlased, kui ise halb inimene (ei väida, kuna ei tunne, lihtsalt arutlen).

s
sõna sekka/ 13. veebruar 2019 16:32
m
mina arvan/ 13. veebruar 2019 16:25
et leinast katus sõitis ja kujutas ette, kuidas kõik teised on pahatahtlikud. aga et sellega avalikult välja tulla, no ma ei tea. sai oma 15 min kuulsust nüüd kätte, minu austust aga mitte. alatu, ma leian. kust ta teab, mida teised otoasid v ei oodanud?
e
ema/ 13. veebruar 2019 16:12
ei kirjuta nii,vaid meedia rebib kontekstist
e
e./ 13. veebruar 2019 15:39
See puutub teemasse vaid servapidi, kuid koolis tuleks lastele õpetada paljutki elus vajalikku. Näiteks elementaarset haiguste diagnoosimist ja kasvõi zguti panekut. Nt. Austraaliasse tööle läinud lapse puhul püüdsime neti teel konsulteerida, kas tal võib olla pimesoolepõletik või ei. Õe-tasemel med. teadmised ei jookse kogu elu vältel kelleltki külgepidi maha. Ei rahu, ega sõja ajal, ei kodu- ega välismaal, Aasias ega Aafrikas. Samamoodi oli sõjaeelse EW gümnaasiumites väga põhjalik riigikaitsekoolitus. II MS käigus, ükspuha kummale rindepoolele sattudes, oli sõjandustunni oskustest abi.
e
Ella/ 13. veebruar 2019 15:10
Just nimelt on vaja sellistest asjadest avalikult rääkida, saatusekaaslaste lood aitasid mind rohkem, kui arvatagi oskate. Ja selliseid, kes murdumist ootavad leidub alati. Ka mina juhtusin enda kohta kuulma, et näen välja nagu poleks midagi juhtunud.... ja siis kõik need südantlõhestavad lood emadest, kes lapse surma järel hulluks läinud, enesetapu teinud jne. Lausa vältisin osade endiste kolleegidega kohtumist. Lähedased ja sõbrad toetasid loomulikult.
k
koolirott/ 13. veebruar 2019 14:32
Ei osata. Meie ilmalik kultuur seda ei oska. Meil puudub valdavalt südameharidus, hingeharidus. See on kristlik kultuur, mida õpitakse vaimulikes õppeasutustes, valitseb paljudes kodudes ja on enamusel "normaalsetel" inimestel kaasa sündinud. Kuni ilmalik elu selle välja peksab .
1
123/ 13. veebruar 2019 14:05
1
123/ 13. veebruar 2019 14:02
Kas Teil natukenegi häbi on? Olen ka lapse matnud ja tõesti ma saan sellest emast aru. Kui sa elad, toimetad edasi ega käi kogu aeg nutetud näoga ringi, siis arvatakse, et sa ei leina... ja tagaselja jutud tulevad...

v
Vedas inimesi alt./ 13. veebruar 2019 13:25
Kõik ootasid ümberringi, et ta murduks aga vapper naine pidas kuidagi vastu ega murdunud siiski. Minagi ootasin ta murdumist väga. Nüüd tahab vist medalit saada presidendilt.
n
no/ 13. veebruar 2019 11:12
Inimesi on igasuguseid, sõltumata sellest, kas te usute või mitte.
k
Krissukatz/ 13. veebruar 2019 10:55
Kaotasin ka oma lapse kui ta oleks järgmisel päeval 2 saanud. Raske kaasasündinud haigus oli see mis ta meilt võttis.Tore naabritädi oli ka siis öelnud mu emale,et arvas mind varsti kohe järgi minevat lapsele. N3 aastat hiljem sündis teine laps kes tänaseks 8 aastane. Vahepealse aja jooksul jõudsin matta ka oma mehe ja jääda üksinda toona 2 aastase pojaga. Ja siiani olen elus...ja seda mitte naabritädi kiuste vaid ma lihtsalt olen suutnud oma leinad üle elada kuidagimoodi.Lapse surma leina ajal oli toeks mees ja kui tema suri siis oli vaja edasi minna teise lapse pärast juba,rääkimata iseendast
a
Ausalt öeldes/ 13. veebruar 2019 10:38
mina ka ei usu, et ühe emaga nii käitutaks. Jäin mõtlema, et mis tundega pidid vanemad-lähedased-sõbrad seda intervjuud vaatama? Kas tõesti keegi ootas, et lapse kaotanud ema murduks?? Lähedased hoolisid samuti lapsest ja olid leinas, vaevalt nad hakkasid külmalt kalkuleerima, kuidas keegi kaotust üle elab.
o
oli Morten????/ 13. veebruar 2019 10:24
m
ma/ 13. veebruar 2019 10:19
ei kujuta ka ette, et ümber olid inimesed, kes ootasid tema murdumist
h
Helle/ 13. veebruar 2019 10:04
Kulla ema, no ei usu, et sind ümbritseva nii pahasoovilikud, sa lihtsalt ootasid ise seda. Olen ka leinav ema (5 kuud) ja ei ole hetkekski seda tundnud
n
Nõuka remondimees/ 13. veebruar 2019 10:03
Millegipärast on meie edukas ühiskonna asjaajamistes levimas pealikaudsus ja bürokraatia? Elu mugavamaks muutvad tooted on samas üha praagimad!

s
saatusekaaslane/ 13. veebruar 2019 10:01
Matsin 19- aastase poja. Soovitan eluga edasi minna. Inimene vajab kosumiseks aega, tavaliselt kaks aastat. Siis hakkab minema kergemaks. Edasi soovitan muretseda uued lapsed, pühenduda nendele. Lahkunut mäletame ja kunagi saabub aeg kui jõuame lahkunud lapse juurde.
k
Karin/ 13. veebruar 2019 09:59
Ühe parima loo leinast ja surmast on kirjutanud õpetaja Jaan Tammsalu oma kogemuste ja mõtiskluste põhjal. Kui ma toda lugu Maalehest lugesin, siis pisarad voolasid, aga hingerahu tuli. Kui varem ma ei tahtnud oma kaotusele mõelda ja olin õnnetu, kuid nutta ei suutnud, siis peale selle loo lugemist hakkas kuidagi kergem. Nüüd mõtlen tihtipeale oma lähedasele - kui on raske, mõtlen talle ja räägin temaga oma mõtetes. Hakkab kergem ja kuigi teda enam füüsiliselt minu kõrval ei ole, on ta minu mõtetes ja südames endiselt alles.
t
T/ 13. veebruar 2019 09:45
Häbi pole või, sellist asja kirjutada....
t
tuleb ise tugev olla ja paratamatusega leppida./ 13. veebruar 2019 09:39
Lein ja hingevalu tuleb igaühel endal läbi elada. Kuigi see pole sugugi kerge. Haava armistumine võtab aega. Ja tuleb sellest lõpuks ka ise välja tulla. Tuttavate, naabrite ja tökaaslaste tühjalt kõlavad-kõmisevad kaastundeavaldused siin kedagi aidata ei saagi. Mõningaseks toeks saab olla vaid kõige lähedasemate mõistev suhtumine ja hingesoojus.
v
Vanaema/ 13. veebruar 2019 09:25
Kui ma vaatasin seda intervjuud ja kuulasin ema juttu, siis kogu selle naise suhtumine tundus olema kuidagi imelik ja süüdistav (võib tema sõbrad on veidrad). Mitte keegi ei oota ühelt emalt, kes on oma lapse nii traagiliselt kaotanud, et ta murduks. Inimesed saavad aru, et ta on šokis, kaotusvalus, algul ei jõua ehk kohalegi, et tema last enam ei ole...kuid keegi ei oota, et murdutaks. Pigem soovitakse aidata. Kui vaja, lastakse rääkida. Kui vaja, lastakse nutta. Kui vaja, siis lihtsalt vaikitakse koos. Kuid süüdistada inimesi, et kõik ootavad murdumist? Tõesti?
s
Sima/ 13. veebruar 2019 08:18
Isa hoidis ju lastel silma peal, kuid ei osanud aimata, et juhtub seline mõistusevastane õnnetus. Iseasi, kui jäetaks laps randa omapäi või tikud keset lauda või mürgipudel nurka... Ka vanem vend oli kindlasti šokis, nähes venna surma pealt. Kuidas pere teisi lapsi leinas aidata? Kas osatakse?
m
m39/ 13. veebruar 2019 08:02
Need on nii rasked ja inimmõistusele keerulised küsimused. Töötasin kunagi ülikooli kõrvalt turvamehena, kui pidin elustama üht rootslaste perekonna 4-aastast last. Kahjuks see laps suri. Olgugi, et tegemist polnud enda lapsena, käisin paar päeva hiljem metsas ja röökisin ning nutsin ennast tühjaks. Ning sel hetkel tuli arusaam, et ühel heal päeval saan ma Looja käest küsida, miks selliseid asju juhtub. Mina saan teha vaid seda, et elada ise Talle meelepäraselt.
t
To margit/ 13. veebruar 2019 06:31
Ei ta erine midagi. Oleneb inimesest. Paljudele on isa-ema oluliselt tähtsamad kui laps. Paljud hukutavad oma lapse ise. Kõik on inimesed.

ü
Üksarvaja/ 13. veebruar 2019 04:54
Keelata paigaldamine ära, nende hiinaimedele. Pole ju sertifikaati.
h
H./ 13. veebruar 2019 02:56
Kõik elus ükskord sureb, mõni kohe pärast sündi, mõni hiljem, mõni elab väga vanaks. See on loodus. Inimene pole kuidagi erinev teistest eluvormidest.
ä
Ära üldista/ 13. veebruar 2019 02:28
Ex igal inimesel on see erinev,kaua leinaaeg.Mõni,sest ei pruugigi üle saada ja mina sellepärast küll ei mõista hukka ega ignoreerima.Samastun seda sinu mõtet sellega,et kui sünnitasin lapse tundsin et ole saand elu mõtte janilusaima kingituse.Kuid paar palatit edasi olid imikud ,keda lihtsalt mõned emad ära andsid....loo moraal-kõik inimesed on erinevad !
I
?/ 13. veebruar 2019 02:20
I Kas sul pole telekapulti ????
O
+/ 13. veebruar 2019 00:56
On ikka inimene, et selline kommentaar vaja kirjutada
k
Ka/ 13. veebruar 2019 00:19
Soovin teie perele südamest parimat, Triin.
n
naisuke/ 13. veebruar 2019 00:02
Mina käiksin ka 30 aastat iga päev, kui oleks lähemal...aga ei ole
4
4321/ 13. veebruar 2019 00:00

1
1234/ 12. veebruar 2019 23:55
Jah, kurb juhtum aga mida see rääkimine televisioonis enam aitab? Selgemast selgem on, et lapsevanemad peavad hoolikalt silma peal hoidma, õpetama ettevaatlikust... Olen ka sarnase teemaga lähedalt kokku puutunud ja aga keegi neist ei läinud meediasse sellest kellama, sest leinatakse pere-sugulaste ringis ja mingid oleks-poleks jutustamised ei aita enam midagi ega too ka lohutust ju!
m
Maarja/ 12. veebruar 2019 23:26
Pisarad tulid silma saadet vaadates. Ei ole küllap enamikule inimestest valusamat hetke oma lapse kaotusest. Eriti varases nooruses. Tean ema, kes veel 2 aastat hiljem pärast poja surma tema haual peaaegu iga päev käis. Tarvitas vist aeg-ajalt ka alkoholi. Aga jah, see teeb valu veidi küll, et elu läheb kõigest hoolimata samamoodi edasi. Päevadel pärast oma isa surma oli eriti valus kui taevas säras päike ja linnud laulsid.... Mis lohutuseks? Ehk see, et need inimesed olid meie elus olemas ja me saime nendega koos olla.... Vahel küll liiga vähe.
a
akk/ 12. veebruar 2019 23:26
USA-s tegutseb vabatahtlike ühendus kes saadab ära lapsi kel pole kedagi kes neid mataks, kel pole ühtegi lähedast. "Garden of Innocense". https://www.gardenofinnocence.org/
i
Indrek/ 12. veebruar 2019 23:10
Murdumine on kõigil erinenev. Mõnel varem, mõnel hiljem. Nendel on veidi kergem taastumine, kes kohe sattuvad "auku". Mõni kukub alkes mõne aasta pärast auku. See auk on nii sügav, sealt on ülikeeruline välja ronida. Kuiaps mul läks laps "reisile", siis imestasin, et ei murdu. Hinges oli meeletu kurbus, igatsus, kuid mõistus töötas kui kellavärk. Kaks aastat hiljem käis krõks ära. Maailm hakkas ümber ujuma, kõik rõhud kihutasid äärmustesse....
h
hm/ 12. veebruar 2019 23:05
paistab nii, et siseneti garaazi tõsteuksest, mis oli lahti mis võiks olla asend kus see püsib ja siis poole peal anti pulti ja see kukkus alla
m
Matu/ 12. veebruar 2019 22:56
Kallis Triin. Soovin kõike paremat Teile. Te olete olnud väga tublid.
r
Raili/ 12. veebruar 2019 22:47
Süütunne pureb hullemini kui sõraline. Need, kes sellesse pidama jäävad, kaotavad iseenda. Kunagi oli kolleeg, kes oli kümme aasta tagasi kaotanud neiuealise tütre. Pidin temaga iga päev koos bussis tööle sõitma ja ta e rääkinud muud kui sellest et käis eile jälle surnuaial. Ja et tütar oleks praegu nii ja nii vana ja et nemad mehega elavad ainult tütre mälestuse nimel jne. Tütar oli saanud justkui tema üle võimu. Nagu olnuks tütrele korrakski mittemõtlemine reetmine või midagi. Morbiidne, hakkasin seda naist vältima.
k
Küllike/ 12. veebruar 2019 22:47
Saan aru nii,et töömees jättis töö pooleli!

e
Eks/ 12. veebruar 2019 22:41
nõnda tundsid ka Estonial hukkunute lähedased, ja kõik teised, kel ränk katsumus saatuse poolt määratud. Imelik jah, aga elu läheb edasi. Lihtsalt nii on. Tuleb uus kevad, ühel päeval hakkad jälle päikest märkama. Ja suudad lahkunud inimesest juba naeratusega mõelda. Hea, et oli ja said võimaluse teda armastada.
p
Pille Margitile/ 12. veebruar 2019 22:34
Seda muidugi, lapse surm palju rängem. Süüdistan isa surma puhul ka ennast, kuna oleks saanud päästa, polnud äkksurm, aga ma kahjuks ei helistanud... Kahetsen seda elu lõpuni...
m
mis rumal jutt- nimel pole tähtsust. Väga õnnetu juhus oli ja muud ei midagi./ 12. veebruar 2019 22:29
m
Margit/ 12. veebruar 2019 22:17
Sorry, aga kui ema matab lapse, siis see ikka erineb sellest kui matta isa. Ühel on elu pm elatud (oleneb vanusest) , teisel aga kustus see liiga vara.. 😒 Julgen väita, et oma poegade surma ma küll üle ei ekaks, süüdistaks end vist lõpmata.. Ei aita see muidugi, aga lapsed on süütud, nad ei tohiks surra :(
p
Pille/ 12. veebruar 2019 21:45
Tundsin isa surma puhul ka, et kuidas on võimalik, kõik on sama, elu läheb edasi, aga teda enam pole...
i
Ix / 12. veebruar 2019 21:44
Ikkagist. Töömees pidi jätkama. Kuramus. Pannud siis Suurelt,et Eisaa,kasutada Hoolimatus. Mölakad
s
selline ei ole hea nimi../ 12. veebruar 2019 21:00
i
ikka vaatan/ 12. veebruar 2019 20:50
mulle sellised lood teles ei meeldi

l
lugeja/ 12. veebruar 2019 20:46
Saan aru niimoodi, et isa hakkas ust sulgema siis, kui poisid ei olnud veel sisse tulnud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee