Eesti uudised

Katkise garaažiukse all hukkunud poisi ema: nägin ümberringi inimesi, kes ootasid: „Triin, murdu nüüd!“ (56)

Toimetas Annika Erg, 12. veebruar 2019, 20:24
Tallinna Kollase tänava kortermaja garaažiuks, mille all hukkus väikelapsFoto: Arno Saar
Triin, kelle väike poeg Paul Morten hukkus rikkis garaažiukse all, rääkis "Ringvaates", kuidas ta on leinaga toime tulnud.

Nüüd, kui on õnnetusest möödas kaks aastat ja kaheksa kuud, mõtleb Triin juhtunule tema jaoks tähenduslikel kuupäevadel.

Samal teemal

"15. mai ja 20. mai, kui olid matused. Sünnikuupäeval, pühadel, emade- ja isadepäeval... Nendel päevadel mõtled rohkem. Ta on mõttes ikka meiega. Selle aasta jaanuaris, kui Paul oleks seitsmeseks saanud, avastasin, et olen jõudnud olukorda, kus ma suudan vaadata pilte nii, et ma ei saa kurjaks. Nüüd suudan vaadata pilte ja olla tänulik, et ta meil oli," tunnistas Triin.

Õnnetuspäeva kirjeldas Triin hetkena, mida ta on endale emana tuhandeid kordi ette heitnud.

"Ma oleks pidanud sel hetkel seal olema. Paul oli neli aastat ja neli kuud vana selleks ajaks. Vanem poeg Hans oli varsti seitse. Sel päeval olin ma üldsegi Viljandis, kus tähistasime ühe kursuseõe koosellumist. Hakkisin melonit, kui mulle helistati võõralt numbrilt. Võtsin vastu ja sealt öeldi, et tulge ruttu," meenutas Triin naabri ootamatut kõnet.

Triinu abikaasa ja laste isa tuli tol päeval lastega koju ning sisenes majja keldriuksest, mis oli igati lubatud tegevus. Igal pool olid sildid, et uks tuleb enda järel sulgeda, mida mees tegigi.

"Samal hetkel, kui uks sulguma hakkas, jooksis Paul ukse alt läbi ja uks kukkus kogu oma 123,6 kiloga täiskiirusel talle rinnakule. Siis katkestasime kõne ära, kiirabi elustas teda. Peast käis nii palju stsenaariumeid läbi: ta jääb ellu, ma jõuan linna, me läheme haiglasse ja kõik on okei. Bussijaamas selgus, et ma ei saa linna niipea. Umbes kümne minuti pärast helistati uuesti ja öeldi, et Paul on surnud. Kaks kiirabibrigaadi käis, nad üritasid teda elustada. Lahkamisel selgus, et tema süda oli rebenenud, ehk oli kohene surm," rääkis Triin.

Triinu sõnul on tema toimetulekumehhanism olnud tegutsemine, mis on tavapärane leinaja reaktsioon.

"Pärast Pauli surma pidi iga tegevus omama rohkem mõtet kui varem. Oleme isekeskis öelnud peres, et ühest nii kohutavast surmast ei tohi tulla uusi surmasid," sõnas Triin.

Triin rõhutas, et lein on hästi individuaalne ja erinevused esinevad ka pere sees.

"Mina ja mu abikaasa oleme toime tulnud erinevat moodi. Mehe vanematel on oma toimetulekumeetodid. Siin ei ole ühtset käekirja. Ka oma abikaasaga on vahel nii keeruline, et kuidas üks asi on nii erinevalt meile mõjunud," tunnistas Triin.

Triin ütles, et loomulikult on ta mõelnud, mida ta oleks võinud teha teistmoodi ja et ta oleks pidanud olema sel päeval kohal.

"Aga ma ju ei teadnud seda ette. Oleks ju võinud minna teisest uksest, aga me olime ju varem ka käinud. Miks sa panid selle ukse kinni? Me oleme korralikud inimesed, me paneme uksi kinni... Üks mõte on olnud see, et tuleb kuidagi hakkama saada. Jällegi see, et mu pere lõhuti niigi. Aga ma valetaks, kui ma ütleks, et see on kerge. Väga raske on," ütles Triin.

Triinu sõnul eeldasid paljud, et ta murdub pärast lapse surma täielikult.

"Kõik ootasid, et ei suuda tõusta ja olen päevade kaupa voodis. Ma ootasin seda ise ka. See peab ju tulema - sa loed seda raamatust, näed filmidest, et see nii juhtub. Aga miks seda minul ei juhtunud? Ma olin lausa... Ma olin lausa kurb, et seda ei juhtunud, sest minu lein ei oleks justkui siis õige. Ma nägin, et inimesed ümberringi ootasid: "Triin, murdu nüüd!" Mulle väga meeldis mu psühhiaater, kes ütles: "Triin, sul on kõik see lein läbi käidud, lihtsalt sinu oma on natuke teistmoodi." Mul ütles tervis mõneks ajaks üles, sest mu keha reageeris niimoodi. Ma olen oma nutud nutnud ja karjumised karjunud. Nii et ma ootasin ka, et mul tuleks see ühiskondlikult aktsepteeritud leinamine," rääkis Triin.

Ühel hetkel sai naine aru, et ta leinab omamoodi ja see on täiesti normaalne: "Siis mul läks kergemaks."

Spetsialistid uurivad siiani, miks see uks täpselt alla kukkus. Teada on, et uksel puudusid kaitsevedrud, mis oleks selle õnnetuse ära hoidnud.

"Üks, millega on olnud keeruline leppida, on see, et oli lihtsalt õnnetus. Mulle meeldib, kuidas meie advokaat on öelnud: "Me ei ela sõjaajal, meil ei ole pidevaid terrorirünnakuid või nälga. Inimese kodu peaks olema turvaline koht. Ta ei peaks kartma, et ta saab seal surma.""

Triin jõudis tänu kursuseõele "Hingesildadeni", mis on teenistus meie hulgast lahkunud laste mälestuseks. Mälestusteenistus "Hingesillad" toimub laupäeval, 16. veebruaril kell 16 Oleviste kirikus.

"Mulle meeldib see mõte, et aastas korra me mälestame ja väärtustame neid lapsi, kes on meie hulgast lahkunud, olenemata põhjusest. Vabatahtlikult on võimalus anda teada oma lapse nimi, mis öeldakse välja ja sa saad panna talle küünla. See aasta ma kindlasti ütlen ka Paul Morteni nime välja. "Hingesillad" on mulle andnud lohutuse, et kuigi Pauli enam ei ole, siis tema mälestus on aus ja teda väärtustatakse. See tekitab tunde, et see kõik tähendab midagi," ütles Triin.

Triin tõi oma loo avalikkuse ette, sest ta soovis lähedase kaotanud inimestele kinnitada, et nii traagiline kui see ka ei ole, siis elu läheb edasi.

"Mul on siiamaani meeles, kuidas kolm päeva pärast Pauli surma seisime Liivalaia ristmikul. Päike paistis, palav oli. Ja minu mõte oli: "Täitsa lõpp, kõik on täpselt samamoodi nagu nädal tagasi, ainult Pauli ei ole... Kuidas saab nii olla?" See on päris uskumatu, kuidas elu lähebki edasi. See on sinu valik, kas sa lähed edasi või jääd seisma," sõnas Triin.

Tallinna Kollase tänava kortermaja garaažiuks, mille all hukkus väikelapsFoto: Arno Saar

Traagiline õnnetus juhtus 2016. aasta 15. mail. Tallinna kesklinnas Kollasel tänaval kukkus üle saja kilo kaaluv garaažiukse nelja-aastasele Paul Morten Küttimile rinnakule ning tema vigastused olid nii tõsised, et ta suri sealsamas. Kohutavat õnnetust nägid pealt poisi isa ja vanem vend.

Uurimine tuvastas hiljem, et ukse tõstevedru oli purunenud ja uksel polnud purunemiskaitsmeid. Sealjuures oli ühistu juhatusele ja haldusfirmale teada, et uks on katki: töömees tegeles uksega laupäeval ja pidi järgmisel päeval tööd jätkama, kuid paraku juhtus enne traagiline õnnetus. Majaelanike teavitamiseks hoiatussilte ei pandud ning ust ei toestatud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee