Kümnendi alguses läks võitlus Keskerakonna ja Reformierakonna vahel eriti teravaks. Keskerakond sai pikalt kiidelda kõige suurema liikmearvuga. Reformierakond võttis aga kohe kannule. „2010. aastast võttis erakond teadliku suuna laiendada aktiivselt oma liikmeskonda,“ meenutab tolleaegne reformikate peasekretär Martin Kukk. Järgnevate aastate jooksul kasvas oravate nimekiri jõudsalt. Eesmärk oli selge – saada suurimaks parteiks.

2013. aasta jaanuaris, kümme kuud enne kohalike valimisi, jõudsid oravad liikmete arvult Keskerakonna kannule. Keskerakond aga andis värbamistegevusele kohe gaasi juurde. Partei töö uusi liikmeid saada hakkas pihta mitmel rindel. Näiteks vaadati kriitilise pilguga üle erakonna noortekogu nimekirjad, et välja sõeluda 18aastaseks saanud. Ikka selleks, et nad nüüd erakonda kutsuda. 

Keskerakondlased käisid aktiivselt ka Tallinnast väljas: värbamine toimus pea kõigis Eesti maakonnakeskustes. Kesknädalas ilmus väljalõigatav liitumistaotlus.

Reformierakonna tegevus oli võrdväärselt muljetavaldav ja märtsis teatasid oravad, et on saanud suurimaks erakonnaks. Keskerakond aga lisas veel samal päeval äriregistrisse uusi liitujaid, kindlustades sellega suurima partei staatuse Eestis.

Ainuüksi veebruari ja märtsi jooksul liitus mõlema erakonnaga ligi kolm tuhat inimest. Sellist liitumisbuumi ei ole ükski partei siinmail korrata suutnud. Tõenäoliselt ei suuda ka. Aasta lõikes võitis selle võidujooksu siiski Keskerakond, kes suutis erakonda tuua 2101 uut liiget, Reformierakond aga 1982. 

Muidugi ei läinud selline massivärbamine probleemideta. Vastu võeti ju sisuliselt kõiki ja nii leiab praegu toonaseid liitujaid vaadates, et mõlemad parteid võtsid hoogsalt vastu ka kurjategijaid. Näiteks Reformierakonna ridadega liitus veebruaris-märtsis neli narkokurjategijat. Veel hoogsamalt tegutses Keskerakond, kelle ridadesse astus kahe kuu jooksul kuraditosin narkokurjategijat. Muid patuseid veel süle ja seljaga.

Mõlemad osapooled meelitasid enda leeri ka mitmeid tuntuid inimesi. 2013. aasta suvel liitus Keskerakonnaga  Nukuteatri pikaaegne juht Meelis Pai, kellest sai Edgar Savisaare nõunik. Pai jääb inimestele meelde kui mees, kes tellis Ülemiste ristmiku avamiseks 11 800 eurot maksva hiiglasliku vahtplastist kuju. Keskerakonnaga liitusid ka näiteks lauljanna Heidy Tamme ja Oudekki Loone, kes on parteis tänaseni. Pai astus välja tunamullu märtsis.

Agaraim liitumine Reformierakonnaga jääb 2013. aasta veebruari ja märtsikuusse ilmselt ka põhjusel, et maikuus pidi toimuma Reformierakonna üldkogu, kus valiti uut juhatust. Reformierakonnas teadsid toona kõik, et partei esimees Andrus Ansip mõtleb Euroopa kõrgete kohtade peale. Võitlus järgmise parteijuhi positsiooni eest läks nii teravaks, et uue juhatuse valimisel nähti võimalust enda võimu näidata.

„Omasid“ üritasid erakonda tuua mitmed juhtivad erakondlased. Kõige valusamalt sai vastu näppe samuti juhipositsioonist unistanud Kristiina Ojuland, kes kasutas ära viimase paari aasta jooksul liitunud pensionäre. Eakate parteilaste endi teadmata hääletas Ojulandile allunud Lääne-Viru osakond ridamisi just tema poolt. Eesti Ekspress paljastas pettuse ja Ojuland visati suure skandaali tõttu erakonnast välja.

2014. aastal aga Kesk- ja Reformierakond enam nii palju ei pingutanud ja uusi liitujaid tuli aina vähem. Ja nii jäigi aastateks. 

Politoloog Rein Toomla tunnistab, et samalaadset värbamist oleks nüüd, kuus aastat hiljem, palju keerulisem teha. „Aga see pole Eesti probleem. Eestis oli veel pikka aega nii, et siin erakonnad suurenesid, aga Euroopas igal pool vähenesid. Alles nüüd on jõudnud kätte see, et erakondade liikmete arv väheneb. See langus ei ole väga suur, aga siiski märkimisvääne. Nüüd oleme nagu muu Euroopa. Seal aga hakkas langus pihta 90ndate teisel poolel,“ märgib Toomla. 

Sel perioodil vaatles Õhtuleht antud juhul ainult narkokurjategijate liitumisi. Teisi kurjategijaid tuli tõenäoliselt kordades rohkem. Miks see juhtus? Sest erakondadel polnud kas aega, tööjõudu või tahtmist liitujate tausta kontrollida. Või oli neil lihtsalt täiesti ükskõik.