Repliik

Toomas Reisalu | Eutanaasiasoovi tekitavad rahapuudus ja üksindus (32)

Toomas Reisalu, invaliid, 11. veebruar 2019, 16:46
 Aldo Luud
Kui vaatan oma viimaste aastate elule ja mõtlen, mis on minul surmasoovi tekitanud, siis tunnistan ausalt, et neid on ainult kaks: rahapuudus ja üksindus.

Seadusandlusega on riik tegelikult loonud invaliidide normaalse elu jaoks kõik tingimused. Probleemid algavad sel hetkel, kui tervisega kimpus inimene läheb omavalitsusse ja soovibki reaalselt teenuseid saada. Öeldakse, et pole kas raha või teenust või isikut, kes teenust osutaks.

See on arusaadav, sest hooldustöötajatel haiglates, hooldekodudes või omavalitsuse palgal olles on palju tööd, kuid nii väikesed palgad, et mitte keegi ei tahagi seda tööd teha.

Rahapuuduse probleem ainult süveneb, sest ühiskond vananeb, maksuraha väheneb ja seega pole invaliididel lootustki paremale elule. Pealtnäha tundubki, et ainus pääsetee oleks riigi jaoks lauseutanaasia võimaldamine.

Abi tuleb kohtu kaudu

Ametnikud pole pahatahtlikud, nemad arvestavad võimalustega, mis on neile juhtide ja eelarve poolt antud. Kuid selle eest oskavad ametnikud väga hästi invaliidile selgeks teha, et nad midagi ei saa. On tavaline, et enamus invaliide ei viitsi ja teiseks ka ei oska enda õiguste eest seista ja võidelda.

Mina käisin pensioniametiga kohtus poolteist aastat selleks, et minu tervisele vastav töövõimetuspension saada. Selleks, et saada isiklik abistaja, kes lükkaks minu ratastooli, käisin vallaga kohtus umbes aasta. Kuid kohtulahingu tulemuselgi sain lõpuks isikliku abistaja teenuse mahuks ainult 16 tundi kuus, kuigi tegelikkuses lootsin rohkemat.

Selleks, et saada koduhooldustöötaja teenust rohkem, pidin ma samuti umbes aasta vallaga kohtus vaidlema. Alguses lubati, et koduhooldustöötaja teenust antakse mulle nelja tunni asemel nädalas 10 tundi, kuid lõpuks jäi maht kõigest kuue tunni peale nädalas.

Need polnud kerged vaidlused ja valasin kohtuniku silme ees palju pisaraid, sest riiki esindavad alati kõige paremad juristid ja advokaadid. Kuid selline ongi invaliidi igapäev: esiteks võitleb ta oma keerulise tervisega ja teiseks peab ta riigiga vägikaikavedu pidama.

Üksindus tapab kõige enam

Riigiga saab kuidagi vaieldud, aga tunnistan ausalt, et kõige suurem võitlus käib igal invaliidil sees – see on võitlus üksindusega. Minu sõbrad ja tuttavad elavad mujal maailmas, sest nad nägid omal ajal, et Eestis ei maksta neile nende töö eest piisavalt raha.

Need vähesed tuttavad, kes mul Eestis elavad, on töö ja oma pereeluga nii hõivatud, et neil pole iseendagi elu elamiseks aega. On absurdne ja mõttetu loota, et nad tulevad, astuvad minu toauksest sisse ja kulutavad minu peale oma väärtuslikku aega. Kui nad seda teeksid, siis jääks kindlasti neil mingisugused maksud maksmata ja nad oleks oma eluga kehvas seisus.

Kõigil on ümberringi nii kiire ja nii ma olengi juba viis aastat lihtsalt üksi oma mõtete ja maailmaga. Suhelda saan nii palju, kui arsti juures käin, ametnikega asju ajan või siis linna peal kaupluse müüjatega kokku puutun. Ja ongi kogu lugu.

Mina avastasin üksinduse peletamiseks maalimise, kuid on selge, et kõik inimesed pole nii tugevad, ja samas ei peagi olema, et nad leiaks endas nii palju jõudu, et hakkavad mõne huvialaga tegelema ja nii oma päevi sisustama.

Kui mul halb hakkab, siis viskan minagi pintsli nurka ning mõtlen sellele, et oleks aeg minna. Mõtlen selliseid mõtteid kümneid kordi iga päev. Kui mul hakkab taas hea, siis olen alati südamest õnnelik, et minu keha on nii palju halvatud, et ma pole suuteline iseseisvalt endalt elu võtma.

Tunnistan ausalt, et kuigi elan olukorras, kus mõtlen, et eutanaasia olekski ainus ja õige lahendus, kuid samas tahan, et riik tegeleks inimväärse elu kindlustamisega. Ei oska minagi välja tuua häid ideesid, kuidas teha nii, et riigil oleks piisavalt ressursse ja hoolitsust invaliidide jaoks.

Üks võimalus on muidugi see, et ehitame Rail Balticu valmis, hakkamegi Pandiveres fosforiiti kaevandades riigile raha teenima ning kullas supeldes saame kõigile inimestele ideaalse elu pakkuda. Hea elu tuleks looduse arvelt, aga elus ongi nii, et mitte ükski võit ei tule ohvriteta.

32 KOMMENTAARI

v
vabadus kõigile 12. veebruar 2019, 17:08
to 12.57 , on tõesti kiiresti vaja eutanaasia kasutusele sest riigis 43 % õnnetuid vaeseid näljaseid
a
aga mul pole 12. veebruar 2019, 14:35
ID kaarti ja pole ka mingeid parooli kaarte. Kasutan ülekannete tegemiseks tasuta Smart ID-d. Lihtne ja mugav.
Loe kõiki (32)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee