Kommentaar

Mart Soidro | Riigikogu valimised kahekümne aasta eest (1)

Mart Soidro, literaat, 7. veebruar 2019, 18:31
Foto: TH
Kas tõesti on möödas juba terve inimpõlv, kui esimest korda pretendeerisid riigikogu valimisvõidule kaks vihast vastast – Keskerakond ja Reformierakond?

Nii erinevad, aga samas ka nii sarnased erakonnad... Nojaa, selle sajandi kaks suurt konkureerisid juba ka 1995. aastal, saavutasid valimistel teise ja kolmanda koha, ometi olid nad väikesed vennikesed lähiajaloo suurima monstrumi KMÜ (Valimisliidu Koonderakond ja Maarahva Ühendus)kõrval. Nooremad valijad ei kujuta ilmselt ette, kuidas on võimalik, et üks valimisnimekiri saab 41 mandaati, aga oli. Kõik, mida Arnold Rüütel tollal puudutas, muutus kullaks (17 189 häält). Kuigi ka Reformierakond (19 kohta) ja Keskerakond (16 kohta) olid ju iseenesest tublid.

Aga tuleme tagasi kahekümne aasta taguste sündmuste juurde! Poliitikud mängisid tollal lahtiste kaartidega, ma ei mäleta, et ükski endast lugupidav liider oleks enne valimisi teatanud, et tema erakond ei välista koostööd kellegagi. Muidugi, õli valas tulle ka president Lennart Meri, õhutades „valgeid erakondi“ (Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad) Keskerakonna võimuletulekule üheskoos vastu astuma. Nii avalikult pole ükski president – kes peaks ju olema kohtunik! – kunagi hiljem olnud ühegi võistkonna poolt.

5. detsembril 1998. aastal kuulutas Siim Kallas Reformierakonna üldkogu kõnepuldist: „Täna on selge, et valimisvõidu pärast lähevad võitlusse kaks erakonda, kel on terviklik, kuid põhimõtteliselt erinev arusaam Eesti tulevikust. Nii Keskerakond kui ka Reformierakond saavad uues parlamendis üle 20 koha ja Eesti lähituleviku suundumuste üle peab otsustama valija.“ See ei olnud pelgalt hooplemine, vaid reaalne situatsioon kolm kuud enne valimisi.

Emori küsitlus näitas isegi veel 1999. aasta jaanuari lõpus Keskerakonnale 17- ja Reformierakonnale 15protsendilist toetust. Järgnesid Maarahva Erakond (10%), Isamaaliit (9%) ja Mõõdukad (8%).

Tõsi, Siim Kallase maine oli 10 miljoni dollari skandaalis tublisti kannatada saanud. Tallinna linnakohus mõistis küll Kallase viimasel valimiseelsel tööpäeval õigeks, aga küllap näris kahtluseuss paljusid kahevahelolijaid edasi. Pealegi võis Kallas ju järgmise astme kohtus süüdi jääda. Umbes nii võisid mõelda Mustamäe ja Nõmme mändide all elavad valijad, sest toona kandideeris hilisem Viimsi vallavanem just selles valimisringkonnas.

Kolmikliidu sünd

Vahetult enne 1999. aasta riigikogu valimisi keelustati valimisliidud, seetõttu sõlmisid Isamaaliit ja Mõõdukad 1998. aasta novembris koostööleppe, mis pidi ulatuma ka valimisjärgsesse aega. Reformierakond ei saanud sellest rongist maha jääda ning vana aasta viimasel päeval kirjutasid Siim Kallas, Mart Laar, Toomas Hendrik Ilves ja Andres Tarand alla ühisavaldusele, milles lubasid jaanuari jooksul esitada uue valitsuse programmi. Kõige muuga saadi hakkama, kuid peaministrikandidaadis ei suudetud kokku leppida...

Reformierakond tahtis, et peaministriks saaks valimistel kõige rohkem hääli saanud erakonna esimees. Mõistagi peeti silmas Kallast, kuigi Mõõdukate tellitud Turu-uuringute küsitluses troonis veebruaris esikohal Andres Tarand koguni 27protsendilise toetusega. Järgnesid Savisaar (19%), Laar (13%), Kallas (12%) ja Siimann (11%). Aga rahvas ei vali peaministrit, vaid ikka erakonda. Enne vabariigi aastapäeva tundis Kallas end kindlana, oravapartei esimees andis Postimehe ajakirjanikule Urmas Paetile intervjuu, milles kinnitas, et kui Reformierakonna, Isamaaliidu ja Mõõdukate kolmikliit saab uues riigikogus enamuse, saab temast peaminister.

Kolmikliit sai uues riigikogus valitsusliidu moodustamiseks vajalikud 53 mandaati, aga kõigest hoolimata Kallase unistus veel ei täitunud – peaministriks sai taas hoopis Isamaaliidu esimees Mart Laar.

Kuidas see võimalik oli?

Keskerakond võitis mäekõrguselt valimised, saades 28 kohta parlamendis. Järgnesid Isamaaliit ja Reformierakond 18 ning Mõõdukad 17 mandaadiga. Reformierakondlaste nahas, kes pidasid oma valimispidu Pirita uhkes restoranis Carina, poleks sel ööl tahtnud küll olla. Tõsi, esimesed valimistulemused olid nende jaoks paljutõotavad, aga pärast südaööd muutus olukord drastiliselt.

Mäletan, et kõige operatiivsemalt sai toona informatsiooni Kuku raadiost ja paljukogenud Harri Tiido ei suutnud valimistulemusi kommenteerides oma hämmingut varjata. Kolmikliidu vahel käis üllatavalt tihe rebimine, kella kahe paiku öösel, kui ülekanne lõpetati, juhtisid Mõõdukad Isamaaliidu ja Reformierakonna ees. Hommikuks olid oravad küll mõnevõrra kosunud, kuid 829 häält jäid neid Isamaaliidust lahutama. Olen tihti mõelnud, et kui Jüri Mõis (6739 häält) kandideerinuks Isamaaliidu asemel Reformierakonna nimekirjas või poleks üldse ennast üles seadnud, võinuks kõik minna teisiti.

Muidugi, küllap oleks kolmikliit ka Siim Kallase juhtimise all mägesid liigutanud, aga tõsi on see, et varem ega hiljem pole Eesti poliitikas olnud ühes valitsuses sellist raskekahurväge. Peaminister Mart Laar, välisminister Toomas Hendrik Ilves, kaitseminister Jüri Luik, rahandusminister Siim Kallas. Olid ajad...

Aga iga pidu saab kord otsa ja vanemad inimesed veel mäletavad, millega see kõik lõppes. 8. jaanuaril 2002. aastal kell 11.18 astus peaminister Mart Laar ametist tagasi ja vastavalt seadusele astus seetõttu tagasi kogu valitsus.

„Rahandusministrina vastutas Kallas riigi rahanduse, mitte kolmikliidu ja Paltsi linnavalitsuse püsimise eest. Kui neid kaht asja polnud võimalik ühendada, siis tuli valida kahest halvast väiksem ja ohverdada sobimatud liitlased,“ võttis juhtunu tabavalt kokku Kalle Muuli oma raamatus „Kodanike riik“ (2014).

20 päeva hiljem andis ametivande Siim Kallase valitsus, kus Reformierakond oli mestis Keskerakonnaga. Välisministriks sai Kristiina Ojuland ja kaitseministriks Sven Mikser, aga kindlasti ei olnud see meie lähiajaloo kõige mustem stsenaarium. Laias laastus said kaks liberaalset erakonda ju kenasti hakkama, eriti Keskerakonna tollased noored ministrid. Seda enam paneb mind imestama, et reformierakondlased tollast valitsusvahetust häbelikult ja punastades meenutavad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee