Kõigest kolmeaastasel Ottomaril diagnoositakse aplastiline aneemia, mis tähendab, et tema veri on nagu vesi – rakkudest tühi. Poiss veedab rohkelt aega haiglavoodis, teda torgitakse pidevalt süstaldega, kiiritusravist kaovad tal juuksed ja nahk muutub õrnaks, teda proovitakse lõpuks ravida luuüdi siirdamisega ja neljaks kuuks Rootsi ravile sõitmisega. Selle kõige kõrvalt saavad lapsevanemad hooldushüvitist vaid 14 päeva, mis on vähe abiks vanematele, kes üritavad lapse kõrvalt lahkumata ka tööd teha.

Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna juhataja Agris Koppel kinnitab, et ministeerium saab Ottomari vanematest aru, kuid täiendab, et „kuna nii erinevaid diagnoose kui ka sarnases olukorras peresid on rohkem, ei ole sotsiaalministeerium pidanud õigeks minna edasi diagnoosipõhiste hüvitiste laiendamisega. Suuremat hüvitiste laiendamist takistab paraku rahaline piiratus.”

Refereeritud artikli täispikka teksti loe Eesti Päevalehest.