Uudised

Liisa Aibel 17 päevaga 11 korda laval 5 rollis 

Ott Karulin , 12. juuli 2000, 23:00
PUHKUST TAGA EI NUTA: Kuigi suvi on eelkõige puhkamiseks, ei nurise Aibel, et peab tööd tegema. Kes tahab, jõuab kõike ja töö suve nautimist küll ei sega.Foto: Jüri Vlassov
Näitleja Liisa Aibel astub alates homsest 17 päeva jooksul üles 11 korda 5 erinevas rollis. Sest homme, 14. juulil alustab Pärnu teater Endla traditsioonilist suvehooaega, kui 17 päevaga mängitakse läbi terve repertuaar. Kokku etendatakse teatrimaja kolmes saalis ja Kurgja talumuuseumis 12 lavastust.

Kuidas ta nii tiheda graafikuga toime tuleb? Liisa Aibel muigab meelitatult. “Ega ma siis ainuke ole, kellel nii palju tööd on. Teistel on ka, näiteks Sepo Seemanil,” märgib ta tagasihoidlikult. “Pealegi olen näitlejana juba sellega harjunud,” lisab Aibel selgituseks ameti raskuste kohta.

Aga kas pole masendav töötada umbsetes ruumides ajal, kui väljas lõõmab päike ja teistel on puhkus? “Puhkasin juuni alguses ja tahtsingi juba midagi teha,” lööb Aibel käega ja lisab, et omamoodi puhkus olid ka vabaõhuetenduse “Meil aiaäärne tänavas” proovid, kus sai natuke päevitustki nahale.

Seda ei tasu aga arvata, et mängimine vabas õhus puhkusena mõjub. “Etendus on etendus ja ühtemoodi tuleb pingutada nii sees kui väljas mängides,” ei jäta Aibel kahtlemiseks ruumi. “Aga noh, kuna etendused on alles õhtul, siis saab ju hommikuti kauem magada ja küll jõuab randagi,” ei kaota ta optimismi. “Täna õhtul (esmaspäeval - toim.) lähen ma näiteks Kihnu,” ütleb Aibel, kel veel sel hetkel paar päeva kordusproovide ja hooaja alguse vahel aega suve kohustusteta nautida.

Salaaiast poliitikasse

Ajarännakuid tuleb Aibelil järgneva kahe ja poole nädala jooksul ette võtta pöörases tempos. Shakespeare´i 17. sajandi alguse armukadedus-

draamast “Talvemuinasjutt” tuleb järgmiseks päevaks jõuda saja aasta tagusesse Eesti külasse Kurgjal mängitavas “Meil aiaäärne tänavas” ning pirtsaka orvu asemel 19. sajandi lõpu janeeyre`liku melanhooliaga muusikalist “Salaaed” peab järgmisel päeval lavale astuma igati tänapäevane tütar, kes on haaratud oma korrumpeerunud isa poliitikamahhinatsioonidesse “Senaator Foxis”.

“Ongi hea, et nii palju erinevaid rolle on. Palju igavam oleks mängida mitu õhtut järjest ühte ja sama tegelast,” rõõmustab Aibel. “Ühtegi lemmikut mul pole, kõik osad on armsad,” ei tähtsusta ta üle ka peaosa “Salaaias”.

Suvel on vabam mängida

“Suvel on ju Pärnus nii palju turiste ja linnaelanike arv kasvab neljakordseks. Üks suvehooaja eesmärke ongi näidata inimestele, kes muidu teatris ei käi, mida me aasta jooksul teinud oleme,” seletab peaaegu 30aastast traditsiooni Endla müügijuht Gea Kammer.

“Suvel on õhkkond kuidagi teistsugune, vabam. See kandub üle ka näitlejatele,” seletab ta. “See aga küll eriti midagi ei muuda, et saalis on rohkem turiste ja inimesi, kes teatrimaja seinte vahele sageli ei eksi,” ei näe Aibel vahet. “Töö on töö,” tõmbab ta näitlejatelt salapärasuse loori.

Endla hooaja lavastused

* W. Shakespeare`i “Talvemuinasjutt”: Maailmaklassiku viimasesse loomeperioodi kuuluv armukadedusdraama, mille lavastas oma diplomitööna Lavakunstikooli selleaastane lõpetaja Tiit Ojasoo.

* H. Ibseni “Taevariik”: Noorte elu jälgiva lavastuse teeb uuenduslikuks spetsiaalselt ehitatud lava, kus tegevus toimub kahes kohas samaaegselt. Pärast vaheaega vahetab publik oma kohad ja näeb teist osa tegevusest.

* A.-R. Gurney` “Sylvia”: Mõistulugu, kus mees toob pargist kaasa koera. Vaataja teab, et tegemist on koeraga, kuid näeb, et laval on hoopis tüdruk.

* D. Markwicki “Salaaed”: Jane-eyreilik lugu pirtsakast orvust, kes peab sugulaste juurde elama minema. Tüdruku toob ellu tagasi salaaed, mille korrastamine on sümboliks elule endale.

* M. Ulmani “Imede torn”: Inimsuhete draama Pärnust pärit autorilt, kes kirjutab põhitöö kõrvalt, kuid on sellegipoolest üsna edukas - tema teist näidendit mängitakse

Draamateatris.

* M. Monnot` “Irma”: Koostöös rahvusooperiga valminud muusikal viib vaatajad Pariisi bulvaritele, kus areneb prostituudi ja üliõpilase armastus. Peaosas saab näha muidu Soomes leiba teenivat Kärt Tomingat.

* L. Lunari “Senaator Fox”: Kaasaja dramaturgia parimate esindajate hulka kuuluv Itaalia autor toob keskajast kaasa commedia dell´arte tüübid: esimene armastaja, koomiline vanamees, hooplev sõdur jne.

* J. Raybourni “Mees, kes arvatavasti on...”: Näidend käsitleb igihaljast põlvkondadevahelist probleemi, kus vanemad ootavad oma lastelt enam, kui need pakkuda suudavad ning süüdistavad järglasi oma pattudes.

* K. Lugni “Öö on mu õitseaeg”: Lugu kahest õpetajast, kes kohtuvad üle mitme aasta öises pargis ja meenutavad seal vanu aegu. Saab nautida Helle Kuninga ja Siina Üksküla mängu.

* J. Tätte “Ristumine peateega”: Eelmise aasta populaarseim Eesti näidend kuldkalakesest, millest on tehtud film ja mida mängitakse ka Linnateatris ja Vene Draamateatris.

* T. Suumani “Meil aiaäärne tänavas” (Kurgja talumuuseumis): Viimased sada aastat külaelu on kokku võetud ühte vabaõhuetendusse. Huvitavaks teeb selle tõik, et tegevus toimub mitmes erinevas kohas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee