Kommentaar

Jüri Lehtmets | Ühistransport kui ratastoolis veerejate igapäevane loterii (6)

Jüri Lehtmets, Eesti Lihasehaigete Seltsi juhatuse esimees, 6. veebruar 2019, 18:03
Foto: Erakogu
Abivalmis ja suure südamega pereema vahetu emotsiooni pinnalt tehtud postitus leidis kajastust sotsiaalmeedias ja ajalehtedes. Selline südamlik reageering minu trollist maha jäämise intsidendile oli positiivselt üllatav.

Olen igapäevane ühistranspordi kasutaja, kes hindab vabadust ja iseseisvust ja on püüdnud kohaneda ühistranspordi plusside ja miinustega. Ühistranspordi kättesaadavus ja toimivus paraneks puudega inimeste jaoks kiiremini, kui oleks rohkem sihtgruppi kuuluvaid ühistranspordi kasutajaid. Optimistina püüan oma võrdset õigust ühistranspordiga liigeldes ka praktiseerida.

Südamega juhid päästavad päeva

Kahjuks meenutab see rohkem transpordi bingolotot, kus on kaks peamist võidupalli: kas ma jõuan kenasti peatusesse ja kas bussijuht aitab mind kaldtee avamise abil peale? Kahjuks mainitud postituse päeval eluloto mulle sobivaid palle välja ei loosinud. Olin mitmeid kordi halvasti puhastatud kõnniteele kinni jäänud.

Vaevaga peatusesse jõudes pettusin, sest kaks trollijuhti jätsid mind trollist maha. Eriti vastuoluline ja vastutustundetu on see, et just külma ja ebameeldivate ilmade puhul ei ole osad juhid valmis sisse aitama. Silmas tuleb pidada, et istuval inimesel hakkab kiiremini külm kui seisjatel.

Õnneks kolmas trollijuht oli mõistlik ja lõpetas seekordse ootamise. Vaatamata kehvale loosiõnnele ei tohiks elu panna toas kevadet ootama. Kas teie jääks tööpäeval tuppa, kui auto vajab lumest puhastamist ja teed on kehvas seisus? Usun, et krigistate hambaid ja lähete ikka. Nii nagu minagi.

See on olnud minu elu harjumuspärane osa juba 2008. aastast, kui alustasin kogenud ratastoolikasutajate õhutusel busside ja trollidega sõitmist. Sellel ajal liikus madalapõhjaline buss üks kord tunnis ja mahajätmine oli pigem tavaline kui erand. Olukord on palju paranenud.

Enamus juhte on üsna muhedad tegelased, kes on valmis südikalt kaldteed avama ja vajadusel ka sisse aitama. Mul on paljude juhtidega tekkinud sõbralik kontakt. Näiteks üks juht rääkis loo, kuidas ta pidi minu eest välja astuma, kui üks kontoritöötaja hakkas tegema vihjeid, et elektriratastoole ei peaks kaalu tõttu trolli laskma. Juhi poolt oli jutt lühike ja konkreetne: kõik inimesed peavad sõita saama ja mina teen seda igal juhul.

Hindan ja soovin igati hoida selliseid südamega juhte. Ei soovi mingil juhul, et mõne tõrvatilga pärast arvatakse, et kõik juhid on hoolimatud. Sõbralikud ja abivalmid juhid on liikumispiiranguga inimeste iseseisvuse tugisammas ja pealinna sõbralikum nägu turistidele. Usun, et läbimõeldud tegutsemine võib olukorra paranemisele jõudsalt kaasa aidata.

Bussi- ja trollijuhte tuleb koolitada
Ka transpordivahendist väljumisega on oluliselt kehvem olukord, sest kaasreisijaid tihti lihtsalt ei huvita, kas ratastoolikasutaja saab ja jõuab trollist välja või mitte. Üldiselt soovitatakse vajutada enne peatust punast stoppnuppu, andmaks märku väljumise soovist. Mina nupu vajutamisega hakkama ei saa. Sellepärast ütlen väljumispeatuse juhile. Kui juht siiski unustab, katsun teha kõvemat häält või palun kaasreisijatel märku anda, et soovin maha.

Eesti lumeoludes on kaldtee avamine tihti raskendatud. Näiteks võib aas olla kinni kiilunud või avamiseks vajalik võti või abistav seade kadunud. Mõned juhid on kasutanud kirvest, vana ukselingi otsa, nuga, võtmeid jne. Kui juhtidel pole alati üks ja sama buss, siis soovitaksin Tallinna Linnatranspordil välja töötada abivahend, mille abil saaks kaldtee iga ilmaga avada. Tagada tuleks, et abivahend oleks igas trollis ja bussis olemas ning varuna ka lõpp-peatuses.

Soovitatav oleks tähelepanelikult üle vaadata, et kaldtee alla jääv lumi ei takistaks uste sulgemist. Trolli sisenemise lihtsustamiseks on oluline ka trolli või bussi külje allapoole kallutamine.

Selleks, et ülalmainitud tegevused sujuvamalt toimiksid, korraldati 2009. aasta novembris loo autori, kahe elektriratastoolis noore ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja eestvõtmisel  erivajadustega inimeste teenindamise koolitus Tallinna Autobussikoondise (TAK) bussijuhtidele ja reisisaatjatele.

Koolituse raames räägiti erinevate puudega inimeste (pimedad, kurdid, vaimupuudega) teenindamisest ja erinevate liikumisabivahendite kasutamise eripäradest. Väike-Õismäe lõpp-peatuses tehti läbi ka praktilised katsetused, kus bussijuhid aitasid üksteist ratastooliga bussist sisse ja välja ning said proovida pimeda inimese juhtkoeraga liikumist. Korra prooviti ka elektriratastooliga ilma kaldteeta sisse tõsta. Kuna see kaalub aga koos kasutajaga 250 kg, siis poleelektriratastooli kaasreisijate abil trolli tõstmine kahjuks mõeldav. Paraku jäi see koolitus ühekordseks ettevõtmiseks. Praktilist laadi teeninduskoolitusi peaks juhtidele korraldama järjepidevalt.  

Kokkuvõtteks – kui soovime näha rohkem julgeid ja aktiivseid puuetega inimesi linnas ühistranspordiga liikumas, tuleb tagada liikumisvabadust toetav teeninduskultuur.

Autor kandideerib riigikogu valimistel Eesti 200 nimekirjas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee