Siim Kera.
Siim Kera, sporditoimetuse juhataja 4. veebruar 2019 18:43
Matti, mina ei mäleta sinu medaleid. Mind ei olnud olemas, kui sa olümpiasangarina eestlaste teadvusesse hiilisid. Neli olümpiakulda pole naljaasi, aga minu mälusoppidesse oled sa kinnistunud kummalise tegelasena, kellelt joomakurat võttis kõigepealt ühe näpu ja siis kõik teised.

Muusikas, kunstis ja kirjanduses on lihtsam inimest, tema tegusid ja loomingut eristada. Teosed ärkavad ellu ning murravad end loojast lahku. Või vähemalt üritavad seda teha. Aga Matti, kuidas ma peaksin suhtuma sinu võitudesse ja hüpetesse? Ilmselt saaks neidki kunstiteosteks nimetada? Kas ma peaksin neid eristama päris-Mattist?

Kas ma peaksin sind ülistama, sest sa lendasid mõned aastad suuskadega kaugemale kui teised? Kas ma peaksin sind ülistama, kuigi sa pussitasid inimest ja ründasid mitmel korral oma naist? Ma ei tea. Jah, sa olid kuradima võimas sportlane, aga… inimesed võiksid ennekõike olla head. Ja seejärel olümpiavõitjad. Puhka rahus, Matti!