Kommentaar

Martin Šmutov | Mida ootame 2019. aastalt? (4)

Martin Šmutov, Õhtulehe peatoimetaja, 1. veebruar 2019, 17:52
Foto: Robin Roots
Ühel seminaril esines Paul. Paul on võrdlemisi noor, kuid ma julgen öelda, et päris nupukas. Ta meenutas kuulajatele, mida tähendab avalik ruum ning mida on avaliku ruumi toimimiseks vaja.

Avalikus ruumis peaks peale jääma parim argument, kuid avaliku ruumi toimimiseks on vaja poliitikuid (diskussiooni adressaadid) ja toimetajaid. Nii annab poliitikale legitiimsust avalikus ruumis toimuv kriitiline diskussioon, kus osalevad lobistid, üldhuve esindavad eestkostjad, moraalsed pealehakkajad, professionaalset ja teaduslikku teadmust esindavad eksperdid ning spontaanselt sekkuvad intellektuaalid.

Siis pidas Paul pausi ja lausus: „Meil on aga poliitikud diskussiooni põhilised osalised ja toimetajaid pole. Arvamuste paljususele orienteeritud meedia on populismi algne taimelava. Polarisatsioonil ja arvamuste vastandamisel põhinev meediamudel levitab väärarusaama, et minu ja teie arvamused on võrdsed, kuigi arvamusi ei peaks sellel mõõdupuul mõõtma. On argumenteeritud, kontrollitud, faktidele tuginevad arvamused, kus välditakse formaalloogika vigu ja demagoogiavõtteid, ja arvamused, mis nendele tingimustele ei vasta. Tõde pole kõikide arvamuste aritmeetiline keskmine.“

Selle lõigu võiks korra uuesti üle lugeda.

Paul jätkas: „Põhiline demokraatia kriis seisneb selles, kui tähendust andev meedia on süsteemselt eraldunud esindusdemokraatiast. /.../ Poliitikud austavad ega manipuleeri tegelikkust ainult siis, kui avalikkus hindab kõige kõrgemalt mitte arvamusi või ilusamini esitatud lugusid, vaid tõde, ja karistab poliitikuid, kes teadlikult petavad.“

Aga miks on nii? Ta loetles mõned põhjused:

-       fragmenteerumine uudiste ja meelelahutuse auditooriumideks

-       fragmenteerumine identiteedi põhjal (poliitilised ja sotsiaalsed tõekspidamised)

-       polariseeritud arvamuste üleesindatus

-       identiteedipõhine tarbimine ja radikaliseerumine

-       väsinud enamus

-       tarbimise fragmenteerumine

Paul pole oma mõtetes muidugi üksi, sest Sten Tamkivi kirjutas juba 2015. aastal Memokraadis, et „Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum.“

Õhtulehe viimane aastalõpuleht kandis pealkirja „Vihaste võitluste aasta“.

Miks näeme maailma tumedates toonides?

Et mis siis teha või miks see nii on, et kõiges nähakse võitlusi ja maailma pigem tumedamates toonides, kui olukord tegelikult on? Juhus, kui juhusesse uskuda, andis näppu Hans Roslingi raamatu „Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World – and Why Things Are Better Than You Think“.

Raamatu pealkiri vihjab juba järgnevale, kuid Rosling esitab maailma kohta küsimusi, millele haritud inimesed peaksid suutma vastata. Näiteks: kui paljud maailma kõigist üheaastastest lastest on millegi vastu vaktsineeritud? a) 20%, b) 50%, c) 80%

Esitasin needsamad küsimused Õhtulehe õhtusel lehekoosolekul osalenutele. Küsimusi oli 11 ja vastajaid üheksa  ehk maksimaalne punktide arv olnuks 99. Et igal küsimusel oli kolm vastust, ütleb lihtne loogika, et kui vastuseid täiesti suvaliselt valida, oleks tulemuseks 33 punkti. Koosolekul osalenud kogusid 22 punkti. Selgelt viletsam kui tõenäoline juhuvalimi tulemus. See polnud üllatus, sest Rosling hoiatas, et nii juhtub.

Olgu öeldud, et vaktsineerimise küsimuse vastus oli 80%.

Küsimus, mida peame küsima, on: miks nähakse maailmas toimuvat üldiselt mustemates toonides, kui see tegelikult on? Põhjuseid on Roslingi väitel kümme, kuid selles kontekstis on olulised ehk neli:

a) vahemik ehk kas räägime väikesest grupist või suurest auditooriumist 

b) negatiivsus ehk me oleme õppinud ootama halbu uudiseid

c) süüdistamine ehk kellegi poole tuleks näidata näpuga 

d) muutuste kiirus ehk isegi väike samm edasi on siiski samm edasi

„Selgub, et maailm on kogu oma ebatäiuses palju paremas olukorras, kui arvame. See ei tähenda, et maailmas poleks tõsiseid muresid. Kuid kui muretseme kogu aeg kõige pärast, selmet usaldada faktidel põhinevat vaadet, kaotame oskuse keskenduda teemadele, mis meid kõige enam ohustavad,“ kirjutas Rosling.

Mis on meie eesmärgid?

Mis toob meid tagasi kirja algusesse ja toimetuste mõttes jaanuari.

1) 1. jaanuarist on Õhtulehel uus struktuur, mille eesmärgiks on tugevdada meie kolme aasta eesmärke:

a) Bonnieri preemia ehk uuriva ajakirjanduse preemia. Eelnevatel aastatel pole me selles kategoorias sisuliselt kaasa löönud ja see pole olnud meie fookus, kuid nüüd on. Tänavu oli Bonnieri žürii laual nii mõnigi Õhtulehe lugu. Nominentide hulka me veel ei jõudnud, kuid aruteludes olime sees, mis on samm edasi.

b) vähendada veebis vahet Delfi ja Postimehega nii lugejaskonnalt kui ka külastuskordades. Eelmisel aastal ühinesid AS SL Õhtuleht ja AS Ajakirjade Kirjastus, mistõttu on meil veebis mitmed uued portaalid ja digivaates saame oma tulevikuvaadet seada ühiselt.

c) tõsta Õhtuleht mitte ainult tiraažilt suurimaks ajaleheks, vaid ka suurima lugejaskonnaga ja mõjukaimaks leheks Eestis. Tiraažilt oleme Eesti suurim päevaleht juba 2016. aasta oktoobrist. Lugejaskonnas oleme vahet Postimehega järjest vähendanud: kui 2017. aasta sügisel oli vahe 63 000 lugejat, siis 2018. aasta kevadel 39 000 ja 2018. aasta sügisel 25 000 lugejat. Mõju on kõige keerulisem hinnata, kuid meie eesmärk on olla väljaanne, kus kõik tahaks esiküljel olla hea uudisega ja mitte keegi negatiivsega ning kõik need kolm alampunkti võiksid ühiselt töötada just mõjukuse eesmärgi suunas.

Samuti soovime aasta lõpuks drastiliselt vähendada Õhtulehe veebis ilmuvate uudiste arvu. Esimene katsetus on alanud sporditoimetuses ja nende kogemuste põhjal tahaks liikuda mujale, et kõik loodavad uudised oleksid pikemad, huvitavamad, paremini kirjutatud ja illustreeritud ning kannaksid lugejale suuremat väärtust.

Kas see tähendab, et clickbait kaob? Ei, kuid sellel peab olema oma koht ja oma kogus ning siingi saab seda teha huvitavalt ja särtsakalt. Kuid kaduda võiks mudru, mida teeme inertsist või kartusest, et tuleb toota. Ma usun, et ei tule, vaid teha tuleb selliselt, mis oleks meile endale põnev ja seeläbi lugejatele huvitav.

Üks sõna, mida olen varem Õhtulehe toimetuse sees kasutanud, on „väärtuspakkumine“ ehk inimesed, kes meie veebilehekülge külastavad (ka ettevõtte lehti/ajakirju loevad), peavad leidma sealt enda jaoks huvitavat, midagi sellist, millest nad ei taha ilma jääda ja mille eest nad oleks valmis maksma, sest just selle lugeja toetusega saame omakorda teha veel paremat ja – täna eriti olulisena rõhutatult – sõltumatut ajakirjandust.

Numbriliselt: kui praegu ilmub kõigi Õhtulehe kanalite peale umbes 1000 lugu nädalas, siis aasta lõpuks äkki 750, kuid võiks olla veel vähem (kas 600 on tehtav?), tõstes samas külastuskordi ja külastajate hulka (vähem jama, põnevamad lood, suurem huvi). Kas see ka töötab, ei tea praegu öelda, kuid vana mudeliga kaugele ei sõua. Meenutan Roslingut, et ka väike samm edasi on siiski samm edasi ning karta ei tasu.

2) Positiivsus. Liiga tihti on kõik halvasti ja see mõjub kehvasti nii sisemiselt kui ka välimiselt. Ehk portaalidesse, ajakirjade- ja leheveergudele tuleb tuua positiivne, mis meie ümber toimub.

Kuid positiivsus ka meis eneses. Vähem mööda seina ääri käimist ja rohkem enese seadmist esiritta keskele. Igas mõttes. Rääkisin mõne aja eest ühe teise lehe kolleegiga, kes ütles, et tema jaoks on suurim kompliment, kui teda tutvustatakse kui ajakirjanikku – keerulisemat tiitlit ta ei vaja, kõik on kohe selge.

3) Argumenteeritus ja fookus enamikule. Ehk anda vähem sõna äärmusgruppidele või esitada neid kontekstis, kus kõlab ja leidub nn kaine mõistuse vaade. Peaaegu kõik meie väljaanded esindavad nii-öelda lihtsat inimest; seda ei tohi unustada, see on meie trump ja me peame aitama oma lugeja häälel kõlada.

4) Kõike seda tehes ei tohi unustada oma unikaalsust, on see siis Naisteleht, Õhtuleht või ristsõnad. Kõigil on oma keel ja omad lugejad.

Lõpetuseks veel üks tsitaat ühelt Eesti ajakirjanikult.

„Ükskõik, millisel ametikohal ma mõnes meediaettevõttes töötan, olen sügaval sisimas ikka reporter. Mind motiveerib ja kütab ajakirjandusliku konkurentsi tunne. Aga see ei tähenda ainult originaalsemaid ja mõjukamaid uudiseid, vaid laiemat lähenemist. Kõige parema tunde jätab teadmine, et sa oled teinud midagi nutikamalt kui teised. Oskasid vaadata kuhugi mujale, teadsid küsida midagi teistmoodi või nuputasid välja viisi, kuidas saada õigele infole näpud taha. Ma ei pea muidugi silmas pelgalt ennast isiklikult, vaid kogu toimetust. Tiimi edu fiiling on võimas tunne.“

Ma loodan, et te kõik saate seda tiimi edu fiiling'ut alanud aastal meiegi lehest nautida. Aitäh teile!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee