Õhtulehe spordiblogi

KOMMENTAAR | Tulikuum ora tagumikus mõjub tippspordis hästi (4)

Deivil Tserp, 29. jaanuar 2019, 17:35
Eesti sõudjatel tuleb harjuda uue süsteemiga.  AP/Scanpix
Eesti kultusalad – sõudmine ja epeevehklemine – püsivad supertasemel. Sportlastelt oodatakse alati tiitlivõistluste medaleid ning ajakirjanikud jälgivad kullipilguga, kas koondise koostamise valiksüsteem on õiglane.

Rahulikult teemasse süvenedes jõuame loogilise järelduseni, et ägedas konkurentsis pole iga kord võimalik poodiumile jõuda. Ühtlasi võib tõdeda: täielik demokraatia viib käsipiduriefektini! Samas on elu näidanud, et mõni melodraama tuleb kasuks.

Küllap mäletavad spordihuvilised viimaste aastate sündmuste virvarri naiste epeevõistkonna kokkupanemisel. Kolm suve tagasi langes süsteemi ohvriks Katrina Lehis, kes pidanuks pääsema Rio de Janeiro olümpiale. Mullu sattus Haapsalust pärit naine uuesti samasugusesse olukorda ja lendas esimese hooga taas üle parda.

Ent alaliidu juhatus oli varasematest näppulõikamistest õppust võtnud ning lähetas ta eriotsusega EMile ja MMile. Seepeale hakkas möllama Erika Kirpu, kes leidis, et teda tagandati MM-koondisest ebaõiglaselt.

Tulemused tõestavad, et eelmisel suvel tehtud otsused olid õiged. Lehis tuli Euroopa meistriks ja MMil seitsmendaks. Seejärel räägiti üha valjemalt, et tulevikus peaks peatreener Kaido Kaaberma võistkonnavõistlusel ankrunaise rolli just temale usaldama.

Hiljutisel Havanna MK-etapil maitses Eesti nelik võidurõõmu ja Lehis tegutses liidri vääriliselt, sooritades kahes tähtsas lahingus otsustava torke. Tundub, et tasapisi hakkab olukorraga leppima ka Kirpu. Koondisekoht tuleb välja võidelda sportlike etteastetega, mitte inetus sõnasõjas.

Seismilisi võnkeid on tunda ka sõudmisringkonnas. Kolm aastat järjest tiitlivõistlustelt medali toonud sportlased ei pääsenud EMil ega MMil finaaligi. Miks seniselt tasemelt allapoole vajuti, selgitas möödunud nädalal Õhtulehes koondise peatreener Matti Killing. Tema sõnul oli see sündmuste loogiline käik ja hädavajalik vahehooaeg enne järgmist tippurühkimist.

Sõudmises on paika pandud uus valiksüsteem, mis peaks sportlasi varasemast rohkem innustama. Teoreetiliselt ei tohiks keegi talvel mugavustsooni libiseda. Kuid kangisikutamine ja ergomeetrinäidud ei peegelda sõudjate võimekust vee peal. Täpsema pildi saab alles aprillis Horvaatias, kui katsevõistlusel sõidetakse ühepaatidega.

Vehklejad ja sõudjad on õnnelikus seisus – läbilöögivõimelisi sportlasi on rohkem kui koondisekohti. Niisugune olukord peaks ainult kasuks tulema. Kui kabinettide kinniste uste taga sünnivad nutikad otsused, pääsevad tiitlivõistlustele need, kelle võimed lubavad sekkuda suurde mängu.

Arvan, et vehklemises ega sõudmises ei saa olla nii-öelda kivisse raiutud valiksüsteemi. Loomulikult peavad reeglid paigas olema, aga asjatundjatele tuleb jätta võimalus teha kaheteistkümnendal tunnil hädavajalikke vangerdusi.

Üdini objektiivset süsteemi pole võimalik juurutada ühelgi alal. Valusaid meenutusi on mitme suurriigi ässadel. Siinkohal sobib meenutada, kuidas USA ametnikud röövisid 1992. aastal Dan O’Brienilt võimaluse triumfeerida olümpiavõitjana. Toonane kümnevõistluse maailmameister sai riigi meistrivõistlustel teivashüppes nulli ja ta jäeti koondisest välja, sest ameeriklased lähtusid jäärapäiselt põhimõttest, et tiitlivõistlusele sõidab katsevõistluse esikolmik. Hooaja lõpus püstitas O’Brien Talence’is maailmarekordi.

Ameeriklastele ei tähenda üks saamata jäänud (kuld)medal erilist tragöödiat, ent meile on iga suurvõistluse medal sõna otseses mõttes kulla väärtusega.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee