Eesti uudised

AASTA PARIMAD: vaata, millised on Õhtulehe Kirjastuse aasta parimad lood, fotod ja videod (31)

Ohtuleht.ee, 25. jaanuar 2019, 20:35
Aasta uudisfoto. Keskerakonna suvepäevad: Jüri Ratas läheb ujuma.Foto: Robin Roots
Eelmisel aastal kasvas Õhtulehe Kirjastus veel mitme ajakirja ja portaali võrra. Lugeda on seetõttu veelgi rohkem. Eks lugusid oli nii paremaid kui ka nõrgemaid, aga olgu siinkohal esile toodud parimad, mille Õhtulehe Kirjastuse žürii esile tõstis. Vast tulevad tuttavad ette. Kui juhtumisi jäi õige leht vahele, otsige internetist või raamatukogust üles – tasub lugeda küll. Eesti ajakirjanduspreemiatel on Õhtuleht saanud tänavu nominatsiooni nii spordifoto kategoorias (Martin Ahven) kui ka venekeelse uuriva ajakirjanduse kategoorias (Jekaterina Pavlova ja Anastassia Aleksejeva). Suur osa nominatsioone on aga veel nimetamata.

AASTA LUGU 

Samal teemal

Küllike Rooväli, „„Ema, palun sure ära!“ Hooldesüsteem paneb pere vanureid vihkama“

Kas tõesti võib keegi olla viidud nii viimase piirini, et ütleb välja sõnad, mida terve mõistus keeldub uskumast? Tsitaat on võimas, aga see ei ole ju võimalik, et inimene nii ütlebki! Rääkisin seda lugu toimetades Küllikesega pikalt. Ja kui ta oli mind pühendanud natuke põhjalikumalt loo üksikasjadesse, hakkas mul häbi. Niisamuti kui selle loo peategelastel, kes üle jõu käivaid hooldekodu arveid makstes oma mõtteid küll häbenesid, kuid ei salanud, hakkas mul häbi, et olin söandanud nende sõnades kahelda. Küllike ei saanud enam aasta parima loo preemiat vastu võtta, sest läks juulis viimsele teele. Kuid tema püstitatud küsimus: kuidas oleme jõudnud riigini, kus vanad ja väetid on koormaks nii iseendale kui ka omastele, kus teiste hooleks jäämist tuleb karta rohkem kui surma, vajab endiselt lahendamist. JAAN VÄLJAOTS

https://www.ohtuleht.ee/850083/ema-palun-sure-ara-hooldesusteem-paneb-pere-vanureid-vihkama

AASTA LUGUDESARI 

Kristiina Tilk, „Elatisvõlglased“

Et päris algusest ja ausalt rääkida, lähen tagasi aastasse 2017. Ühel intervjuul küsiti minult: „Mis on see lugu, millega sa tahaksid päriselt midagi paremaks muuta? On mõni selline asi, mis sulle üldse ei meeldi?“

„On! Mulle ei meeldi, kui inimesi koheldakse ebaõiglaselt! Aga selleks, et olukord paraneks, on tarvis seadust muuta,“ vastasin. Teadsin täpselt, mida ma silmas pean – olin selleks ajaks juba nii last kasvatavate kui elatist maksma kohustatud vanemate arvamusi salaja sahtlisse kogunud umbes paar kuud –, kuid oma ideed ei julgenud ma lõpuni avada. 2018. aasta veebruaris käisin selle teema ühel hommikusel koosolekul ikkagi välja. See võeti üsna leigelt vastu, kuid mulle anti vabad käed. Ja ma mäletan, kuidas pärast esimest artiklit hakkas neid lugusid ustest ja akendest tulema. Ma aina kuulasin ja kirjutasin ning otsisin erinevaid nurki ja inimesi. Käisin kohtumiselt kohtumisele. „Sa saad elatise lugudega nüüd jaanipäevani välja veeretada,“ naeris kolleeg.

Varsti tulevad uued jaanid... Lootus, et maailmast saab ühel päeval pisut parem paik, püsib. Ennekõike selle sarja sünnile kaasa aidanute, aga ka minu hinges! KRISTIINA TILK

https://www.ohtuleht.ee/869651/uksikema-mida-te-vingute-et-elatis-on-vaike-mina-saan-iga-kuu-toetuseks-19-eurot

https://www.ohtuleht.ee/874552/mehe-ekskaasa-on-nagu-paha-vaim-oma-telefoniterroriga-milles-aina-suuremat-elatist-nouab

https://www.ohtuleht.ee/864460/justiitsminister-reinsalu-kelleltki-ei-tohi-nouda-elatiseks-rohkem-kui-ta-suudab-maksta

AASTA SPORDILUGU 

Siim Kera, „Meie oma Schwarzenegger!? Eesti aegade parima kulturisti metsik elu: kaklus KGBga, valeabielu ning Mr. Universumi tiitel!“

Loo sünd oli paras pühadeime. Sõna otseses mõttes. Üle-eelmise aasta esimesel jõulupühal potsatas mu postkasti kiri kelleltki Olev Annuselt. Kaasas üsnagi pikk artikkel kulturismi mitmete alaliitude erinevustest. Kaasas kunstilised reklaampildid, kus ilutsesid munamäesuurused musklid, laual säramas käerauad ja revolver. Ühel fotol hoidis tema hiiglaslikest jalalihastest kinni noor naine. Jõhker!

Hakkasin uurima, mis mehega tegu, sest – patt on tunnistada – polnud tema tegudega absoluutselt kursis. Üks asi viis teiseni ja Annus rääkis hea meelega oma metsikust karjäärist. Sai draamat, sai nalja. Metsik elu. Üdini metsik elu, mis oli seni miskipärast orbiidilt kõrvale jäänud. SIIM KERA

https://sport.ohtuleht.ee/849852/meie-oma-schwarzenegger-eesti-aegade-parima-kulturisti-metsik-elu-kaklus-kgbga-valeabielu-ning-mr-universumi-tiitel

AASTA INTERVJUU

Kas surnust saab muld või tähetolm? Mulle on surm võõras, aga kunstnik Jüri Arrak on jäänud pärast Teist maailmasõda isata, hoidnud käte vahel vähiga võitlemisest lõplikult väsinud ema, käinud päev enne venna surma haiglas hüvasti jätmas, matnud esimese abikaasa ja mis kõige kurvem, kaotanud autotulekahjusse lihase poja. Pärast põgusat vestlust kunstinäitusel, kus ta vananemise üle muhedalt nalja viskas ning surma ja vabaduse vahel paralleele lõi, pakkusin lugupeetud kunstnikuhärrale: „Jüri, mina pole matnud kedagi, teie aga õige mitmed. Kui räägiksite mulle surmast?“ Ja ta rääkiski.

https://www.ohtuleht.ee/901758/juri-arrak-ma-ei-luba-leinal-moistust-tuhmistada-endale-kae-kulge-panemisega-ei-tee-midagi-paremaks

AASTA ARVAMUSLUGU

Manona Paris, „Kiri pojale esimeseks koolipäevaks“

Erivajadustega lapse emana oli lapse kooliminek mulle väga raske hetk. Kõik tõusis kuidagi korraga pinnale – kas ta saab hakkama? Mina ju alguses ei saanud ja pidin end kiusamisest läbi närima. Kuidas minu taskutark kohandub kooli reeglitega ja milliseks kujunevad suhted teistega? 

See lugu kirjutas end ise, ülepabistava ema närvide rahustuseks. Üritasin kõigest väest võtta arvesse, et erilisused on ju igaühel ning et mu Väike Prints on tegelikult teel olukorrani, kui tema erilisus pole enam takistus, vaid boonus. Nüüd võib öelda, et kõik, mille eest ma vargsi loos palve esitasin, on tõeks saanud: pojale meeldib koolis väga, õpetaja on imeline ning kool ka. Erinevalt minust läheb ta iga päev sinna rõõmuga ja 15 minutit varem. Aga see on juba uus lugu. MANONA PARIS

https://www.ohtuleht.ee/894753/manona-paris-kiri-pojale-esimeseks-koolipaevaks

Mart Treial, „Kuidas mu lugupidamine Kanteri suhtes tohutult kasvas?“

Vahel, kui mõte kipub uitama rajale, et olümpiamängud on (Eestis) ülehaibitud võistlus, siis meenutan lugu, kuidas ma väga toore suvereporterina pidin Gerd Kanterile helistama. Tol momendil tajusin iga keharakuga, et sõnal „olümpiavõitja“ on tohutu jõud. Vahest suuremgi kui Mart Seimil või Siim Rastil. Et see ikkagi on vähe erilisem tiitel kui tippsportlane või Eesti koondislane. Tagantjärele vaadates polnud ju mingit põhjust nii hirmsasti pabistada ja peljata toda pisikest telefonikõnet. Aga süüdi oligi auväärne tiitel, olümpiavõitja. See vormis Kanterist minu peas automaatselt kellegi püha ja suursuguse, kelle jutule igal matsil asja pole. Nagu selgus, eksisin rängalt. Kanter, Eesti rahva kangelane, oli väga normaalne mees. Heas mõttes tavaline vestluspartner, mitte üleolev, nagu auhinnakapp lubaks. Too kogemus võttis tulevikuks nii mõnegi pinge maha. Et suva need uhked tiitlid, kui oled ise viisakas, siis on seda ka olümpiavõitjad ja maailmameistrid. Siiani on see paika pidanud. MART TREIAL

https://www.ohtuleht.ee/891778/mart-treial-kuidas-mu-lugupidamine-kanteri-suhtes-tohutult-kasvas

AASTA VIDEO

Tatjana Iljina, Erki Pärnaku, Liina Hallik, „Varemeis kummituslinn: siin elavad põhiliselt need, kes ei tööta. Ei hakka ka tööle“

Võttepäeval sõitsime mööda Viivikonna mahajäetud majade alleed. Meid ümbritsevatest hoonetest olid alles vaid kummituslikud varemed. Justkui õudusfilm. Ei ühtegi hingelist. Ainult taamal tõusis taevasse heledat suitsu. Kui miski põleb, siis järelikult keegi elab. Nii kohtasime kohalikku elanikku Valentinat, kes jutustas meile südamliku loo kunagisest kaevanduslinnast ja praegusest kummituslinnast nimega Viivikonna. See video näitab viimast sellisest küljest, mida pole varem nähtud – läbi kohaliku elaniku sõnade, linnulennult ja mööda sõites. Selle kokkupanekul valdas mind unustusse vajunud tunne. TATJANA ILJINA

„Sina, Liina, lähed siis Viivikonda,“ teatas päevatoimetaja. „No seal on vene keelt vaja,“ lisas ta mu mõistmatut nägu nähes. Nojah. „Pange mulle siis mõni turdim fotograaf kaasa,“ ühmasin. „Ma ei oska eriti kakelda.“

Kuumal augustihommikul oligi minek. Fotograafe tuli kaasa koguni kaks. Üks drooni lennutamiseks ja teine fotojäädvustusteks. Või kuidagi niimoodi. Jõudsime mööda üksildast kruusateed kipaka sildini, mis teatas „Viivikonna“. Paremal oli võsa ja vasakul õudusfilmi meenutav tööstushoone. Hommikune selge taevas oli täitunud mustjate pilvedega ja kusagil kraaksatas vares. Kuid korraga ilmus võsa tagant välja niidetud muruga roheline plats, mis oli täis puidust nikerdatud päkapikke ja muid elukaid. Kõik ilusti värvilised ja hoolsa käega kooguga kaevu ümber seatud. Vasakul paistis bussipeatus, mis oli lilli täis maalitud. Ümberringi ei olnud hingelistki. Oeh, kellega siin rääkida?

Tegime linnakesele tiiru peale. Suuri nukumaju meenutavad skeletthooned muutusid järjest põnevamaks. Näha oli vanni- ja magamistube, üleskistud torustikke ja sissekukkunud katuseid. Loodus oli oma töö teinud, ja nii kasvas nii mõneski elutoas uhke lepp või kask. Üle krigisevate klaasikildude sõites jõudsime korraga väiksemate kortermajade oaasini. Majade vahel haukus raevukalt koer, kellest paar meetrit eemal toimetas vildist kaabuga mees. „Inimene! Juhhei!“ Ja nii see lugu tehtud saigi. LIINA HALLIK

https://www.ohtuleht.ee/892964/video-ja-galerii-varemeis-kummituslinn-siin-elavad-pohiliselt-need-kes-ei-toota-ei-hakka-ka-toole

AASTA OLEMUSFOTO

Jörgen Norkroos, „Talisuplus“

Ürituste kajastamisel otsime alati võimalusi, kuidas anda sündmust edasi fotoga nii, et see kõnetaks, oleks arusaadav ja erineks teistest väljaannetest. Suureks abiks on viimastel aastatel osutunud droonid. Nagu ka selle foto tegemisel. Maapinnalt lihtsalt ei hoomanud kõike, kuid drooniga õhust sai ühe pildiga iseloomustada kogu üritust. Talisuplus sai teise perspektiivi. Segased inimesed ujuvad võidu, keset külma veebruari, ümbritsetuna jääst. JÖRGEN NORKROOS

Talisuplemise-MM 2018.Foto: Jörgen Norkroos

AASTA TARBIJALUGU

Laura Verte, „Noore pere isetehtud autosuvila“

Nipiraamat, august 2018

Nipiraamatu kodulugudes kajastatakse inspireerivaid ja lugejate eelistustega samastuvaid kodusid, kus isetegemine ja looduslik ning säästev mõtteviis on au sees. 2018. aasta augustinumbris olid ajakirja fookuses suvised tegevused, matkamine ja telkimine. Kogu ajakirjaga haakumiseks valisime koduloo rubriiki seega alternatiivse suuna ja olemusega ratastel kodu. Hakkamist täis noorte kaubikust isetehtud autosuvila näitab ilmekalt, kui väheste asjadega on võimalik ühel perel terve suve ja ka elu jooksul ära elada. Keskkonnasõbralik lugu on ülesehituselt lihtsasti hoomatav, meeleolukas ning täiustatud nutikate nippidega, kuidas noorte eeskujul autost kodu ehitada. LAURA VERTE

https://nipiraamat.ohtuleht.ee/893288/galerii-kodu-ratastel

AASTA UUDISFOTO

Robin Roots, „Jüri Ratas läheb suvepäevadel ujuma“

Kui sain ülesandeks kajastada Keskerakonna suvepäevi, ei tahtnud ma teha tavalist kaamerasse naeratavate poliitikute galeriid. Pärast kolme tundi järve kaldal istumist rullus mu ees aga lahti ootamatu vaatepilt, mille pealkirjaks võiks olla „Suveks vormi – tehtud!“. Nimelt kooris Jüri Ratas suvepäevadel pintsaku seljast, tõmbas ujumispüksid jalga ja vabastas end argimuredest, pea ees, vette hüpates. Nagu näha, on peaministri igapäevase erudeeritud oleku taga ikkagi tavaline suve nautiv Eesti mees keskmise Eesti mehe kehaehitusega! ROBIN ROOTS

Aasta uudisfoto. Keskerakonna suvepäevad: Jüri Ratas läheb ujuma.Foto: Robin Roots

AASTA KÕMULUGU

Dannar Leitmaa, Juhan Mellik, Liis Vaksmann, Marvel Riik, „Vabaarmastus Vabaerakonnas: Andres Herkel saab fraktsioonikaaslasega lapse“

Ehkki pikast autorite nimekirjast võib jääda mulje, et see oli pikk ja tõsine uurimustöö, siis tegelikult sündis lugu väga kiirelt. Vabaerakonnast tuli vihje koosolekust, kus Herkel tunnistas, et ta on abielumehena teisele naisele lapse teinud. Mis on aga veel pikantsem: teine naine on tema fraktsioonikaaslane. Seejärel käis kõik väga kiirelt. Kõne Herkelile, Külliki Kübarsepale ja Herkeli senisele naisele. Lugu oli valmis ja tööpäeva algusest oli kulunud napid paar tundi. DANNAR LEITMAA

https://www.ohtuleht.ee/892119/vabaarmastus-vabaerakonnas-andres-herkel-saab-fraktsioonikaaslasega-lapse

AASTA POSITIIVSEIM LUGU

Marvel Riik, „Kiviviske kaugusel paneelelamutest kasvatab vanamemm Tallinnas kitsi“

Oli idülliline suvepäev, kui uudistetoimetuse koosolekul anti ilma erilise mõistukeeleta mõista, et oleks vaja positiivset lugu. Hapukurgi hinnad olid meile sendi täpsusega teada ning kohtu- ja politseiasjades tegid toimetuse kroonikud head tööd. Oli vaja vaheldust. Kuna samal ajal koguti andmeid, kui palju ja millised loomad on Tallinnas, meenus mõne aasta tagune lugu rivaalitsevast väljaandest, mis rääkis eakast memmest Geete, kes peab otse Tallinna külje all Tiskres lehma. Tekkis küsimus, kuidas ta käsi käib. Tuli välja, et lehma enam pole, kuid on kitsed. Leppisime Geetega kokku, et vestleme järgmisel päeval varavalges – siis, kui talurahvas on ikka suviti ärganud. Loomad ju vajavad hoolitsemist! See on see, mis annab Geetele jõudu ja tahet, et edasi tammuda. Ja kui juba sai maha istutud ja küsitud, mis lehmaga juhtus, rääkis Geete ära kogu oma värvilise elu, koos tõusude ja mõõnadega. Nii koonduski ühte loosse mitu väikest lugu, mis oma kerguse ja elulisusega sobis hästi suvisesse lehte. MARVEL RIIK

https://www.ohtuleht.ee/884674/video-kiviviske-kaugusel-paneelelamutest-kasvatab-vanamemm-tallinnas-kitsi

AASTA OLEMUSLUGU

Kais Allkivi,  „Ennast rahva südameisse kirjutanud Silver Anniko loometee lõpetas jõhker mõrv“

https://www.ohtuleht.ee/902797/ennast-rusikatega-rahva-sudameisse-kirjutanud-silver-anniko-loometee-lopetas-johker-morv

Katrin Helend-Aaviku, „Palun viige mind ükskõik kuhu, ainult mitte tagasi koju!“

https://www.ohtuleht.ee/863004/palun-viige-mind-ukskoik-kuhu-ainult-mitte-tagasi-koju

AASTA KUJUNDUS 

Toivo Luht, topeltkülg Gerd Kanterist

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee