Juhtkiri

Juhtkiri | Kaotage poliitilise välireklaami keeld lõpuks ära (8)

ohtuleht.ee, 23. jaanuar 2019 17:42
Kui asi puudutab poliitilise välireklaami keeldu aktiivse valimisagitatsiooni ajal, siis kehtib reegel, et kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Seaduse järgi on sel ajal keelatud üksikkandidaadi, erakonna või erakonna nimekirjas kandideeriva isiku või nende logo või muu eraldusmärgi või programmi reklaamimine hoonel, rajatisel, ühistranspordivahendi või takso sise- või välisküljel, ning muu poliitiline välireklaam.

See on ahvatlenud poliitikuid paigutama poliitplakateid siseruumidesse, kust need paistavad tänavale vaid osaliselt; kleepima oma näopilti isiklikule autole, ja rikastanud Eesti poliitfolkloori K-kohukese võrra. Erakondade kavaluse või jultumuse – olenevalt vaatevinklist – viimane näide on suurte poliitplakatite viimine piiri taha, kus need võiksid kõnetada Lätti osturetkele suunduvaid valijaid, ent eiravad selgelt keelu algset mõtet. Olgu, hea seegi, et välisriigis tehtava kampaania üle vaevalt peab järelevalvet meie politsei, ent nende sadade juhtumite kõrval iga valimiskampaania kohta, kus korrakaitsjad peavad igal juhul eraldi otsustama, mis on keelatud ja mis mitte, on see vaid väike võit.

Kui poliitilise välireklaami keeld 14 aastat tagasi kehtestati, siis põhjendati seda vajadusega piirata valimiskampaaniatele tehtavaid kulutusi. Paraku oleme näinud hoopis kampaaniate nihkumist üha varasemale ajale ning mitmete teiste reklaamikanalite (eriti sotsiaalmeedia) osatähtsuse tõusu. Piltlikult öeldes on reklaamikeeld sama mõistlik nagu kodudes alates kella 22. lastele rakenduv arvutikeeld, mille alla ei käi nutiseadmed. Mis kunagi näis otstarbekas, on praeguseks lootusetult vananenud.

Küsitav on seegi, kas maksab siis kaaluda lisapiiranguid, nagu riigikoguski arutluse all olnud mõte piirata valimisreklaami pinda ühe ruutmeetriga. Peagi oleksime ringiga tagasi küsimuse juures, kas mitmest plakatist koosnev mosaiik rikub seadust, või kas politseiressursse ei saaks paremini rakendada kusagil mujal, kui mõõdulindiga poliitikute näopiltide kallal askeldades.

Et kampaaniatele kulutatav raha tuleb aga suuresti riigieelarvest, siis võiks hoopis küsida, kas me pole erakondade rahastamisega omast rahakotist liiga heldeks läinud.