“Kolmetoalist eluaset vajame sellepärast, et tahame juba ammu lapsi. Kuhu ma need aga praegu paneks? Elame pisikeses kahetoalises korteris viiekesi - mina, abikaasa, ema, koer ja kass,” loetleb Arne Lokk, 29, Lasnamäe tööstusrajoonis, Betooni tänava õppesõiduplatsil seistes oma pereliikmeid.

Heas tujus Lokk elab kaasa abikaasa Natalja, 23, sõiduõppimisele, kuid muretseb samas oma 9 aastat vana Audi 80 pärast: “Autost on kahju. Algajad rikuvad ju sõiduki ära.”

Samas küsib ta roolis istuvalt naiselt justnagu muuseas: “Nataša, kas sa armastad mind ikka veel?” Kolm nädalat roolikeeramist õppinud Natalja ei mõtle hetkegi: “Daaa,” venitab ta.

Juuni alguses sai perekond Lokk Eesti Ameerika Fondilt tšeki 26 000 dollarile (431 000 krooni). Väliseestlased said tolle rahasumma kokku juba neli aastat tagasi, kuid enne kingituse üleandmist tahtsid nad selgust, mida Arnel kõige rohkem vaja oleks. Selgus, et pommiplahvatuses käed ja nägemise kaotanud mehe tervis on küll korras, kuid õiget kodu pole tema perel ollagi.

“Kaks aastat tagasi, suvel, lubas Edgar Savisaar mulle korteri anda. Ootan selle lubaduse täitmist siiamaani. Enam ei jõua. Parem ostan endale ise kodu,” lubab Arne, kelle vaateväljas on hetkel Mustamäe ja Õismäe korterid.

Erilisi tingimusi Lokk oma tulevasele kodule ei sea. Korter peaks olema vaid teisel korrusel ning seal olgu ka telefon.

“Ühte tuppa tahan trenažööri ja üks jääb lastele,” kirjeldab Arne oma uut kodu. Juuli lõpuks tahavad Lokid korteri ära osta, sest dollarikurss on langema hakanud. Kui Arne juuni alguses raha kätte sai, maksis üks dollar üle 17 krooni. Hirmuga märkas mees aga eile, et too suhe on nüüdseks kukkunud 16,6ni.

Raha loeb Arne hoolikalt, sest ainuüksi oma autojuhile maksab ta iga kuu umbes 2500 krooni palka. Viienda kursuse psühholoogiatudeng Rail õpetab nüüd ka Natašat sõitma - tuleb odavam kui autokoolist sõiduõpetaja palkamine.

“Mõtlesin, et aitab - autojuhti ma enam ei pea. Praegu maksan sohvrile 16 krooni tunnis. Kui Nataša sõidu selgeks saab, jääb see raha meile alles,” räägib elu lõpuni päästeametilt vanemeridemineerija palka saav Arne ning annab Railile mõista, et tahab suitsetada. Rail tõmbab punasest pakist Marlboro sigareti ning laseb Arnel iga natukese aja tagant ühe mahvi tõmmata.

“Ma ei julge üksi suitsetada. Olen ju pime - torkan veel mööda,” naerab Arne ning tõsineb pisut. “Olen suur suitsetaja. Ikka paki tõmban päevas ära. Tegelikult on mu elu üks suur stress. Ega tavainimene sellest aru saa,” räägib mees.

“Näiteks kas või see, et ma ei saa teatris midagi juua. Ei kohvi ega teed. Lihtsalt pissile pole kuhugi minna. Natalja ju mind meeste tualetti ei vii! Ja mina ei lähe jälle naiste omasse...”

Mullu sügisel läksid Lokid Euroülikooli psühholoogiat õppima.

“Eks see raske on. Et olen pime ja lugeda ei saa, sõltun ainult Natast. Samas on naiste psühholoogia pisut teine - nad õpivad teisiti. Sel teemal on meil mitu tüli olnud,” tunnistab Arne, kuid loodab siiski nelja aasta pärast kõrgharidusega psühholoogiks saada.

Tervise üle Arne ei kurda, kuigi detsembrist saadik peab ta läbi ajama viie ülemise esihambata. Ligi kaks aastat tagasi Saksamaal suhu istutatud hambad hakkasid aasta lõpupäevil logisema ning arstid tõmbasid need lihtsalt välja.

“Eks söömisega ole natuke keeruline, kuid šašlõkist ei ütle ma sellegipoolest ära,” ei ole Arne sellest veel siiski löödud.

Kurvaks muutub mees aga oma kuueaastasest tütrest Delfiinast rääkides. Pärast esimesest naisest Svetlanast lahutamist sõitis eksabikaasa Ameerikasse Atlantasse ning võttis tütre kaasa. Kuidas tütrekesel läheb, pole Arnel aimugi. “Nad ei võta minuga ühendust. Ootan, kuid ei midagi,” nendib õnnetu isa.