Film

ARVUSTUS | „Klassikokkutulek 3: Ristiisad“ vajus natuke lonti. Oleks oodanud, et film lõppeb suurema pauguga (14)

Jaanus Kulli, 23. jaanuar 2019, 14:18
"Klassikokkutulek 3" Eliis Õitspuu
„Klassikokkutulek 3: Ristiisad“ vastuvõtuvõime ja nii-öelda endast läbi laskmise juures on kõige olulisem eelhäälestus ja mälu. Kui mängiks mõttemängu, et filmisõber on kahe esimese „Klassikokkutuleku“ ajal elanud erakuna metsas (umbes nagu „Põrgu Jaani“ mõned tegelased) ja nüüd korraga, eriti pärast katarsise saamist näiteks „Põrgu Jaanist“, milles ta näeb potentsiaalset festivalifilmi, otsustab vaadata ära ka „Klassikokkutulek 3“ – et äkki seegi võiks olla külaline mõnel festivalil, on kukkumine kardetavasti valus ja ta peab taas metsa putkama, kus siis kinolinalt vastupritsinud piinlikkust endalt maha pesta.

Filmidega „Klassikokkutulek“ ja „Klassikokkutulek 2“ sinasõbraks saanud vaataja loomulikult teab, või vähemalt suures osas teab, mis teda ootab. Kuigi etteruttavalt olgu öeldud, et ootused olid seekord ehk liiga kõrgeks aetud. Samas kui peategelaste kolmik Mait Malmsten, Henry “Genka” Kõrvits ja Ago Anderson moodustavad taas sõpruskonna, kellesse usud.

Samal teemal

Selles mõttes, et oma eraeludes võivad nende teed koos kaasade ja lastega kulgeda küll mööda Ameerika mägesid ja sedagi mitte ühel ajal, mis aga ei sugugi ei vähenda nende kunagi koolis sündinud sõpruse suurust. Tuleb vist taas korrata, kui hästi kolmik kokku sobib ja kui professionaalselt Genka „päris“ näitlejate Andersoni ja Malmsteniga kokku sulandub. Nemad on kahtlemata kolm vaala, millele kõik kolm filmi toetuvad.

Aga poleks millelegi toetuda, kui poleks stsenaariumit. Süüvimata sügavamalt kahe esimese „Klassikokkutuleku“ narratiivi, jäi millegipärast tunne, et kolmas neist on nõrgem, mida siis omakorda situatsioonikoomika ja dialoogi ping-pongitamisega püütakse  korvata. 

Kuigi jah, nagu eelmisteski filmides, on viimaseski koomuski all tihtipeale peidus väga tõsised, eelkõige siis mehi, aga läbi nende ka nende kaasasid puudutavad  probleemid. Nagu näiteks Genka kehastatava Toomase lastetuse küsimus.

Mitte vähem elulisem ja tõsisem pole triloogia viimases osas fookusse tõusnud Andrese (Anderson) ette ootamatult kerkinud tõsiasi: invaliidistunud isa (Raivo Adalas), kelle seiklused koos kolmikuga jäävad aga natuke plakatlikuks ja ebatruuks. Võib-olla minu jaoks sai siin ka ületatud piir: ma ei tea, kas invaliidistunud isa oli ikka kõige parem naljaobjekt.

Eks hea maitse piirist (ja tegelikult ka sellest, kus see hea komöödia puhul jookseb) võiks palju rääkida, sellest eraldi loo kirjutada. Siinkohal märgiks vaid ühte minu jaoks miinusmärgiga misanstseeni, kus Andres ristsetel maimukese peast lõigatud juuksetuti ristiema (Karmel Killandi) kleidile otse „kolmnurga“ piirkonda suudab heita. Aga eks neid nabaaluseid nalju ole täis ju kõik kolm filmi ning nende seljas häbematult ratsutataksegi. Ainult et mõnikord kukub see peenemalt ja vaimukamalt välja („Klassikokkutulek 2“ meeste raseerimisstseen SPA-s).

Kolme peategelase kõrval on seegi kord mitmeid nauditavaid kõrvalrolle, millest eriti tahaks esile tõsta Ott Seppa tantralaagrist, selle laagri eestvedajat, keda mängib Jan Uuspõld ning ühte osalist, Ritat, kehastavat Piret Krummi.

Last but not least: paljud kahest eelmisest filmist pärit nabaalused naljad olid kas lihtsalt kordused või siis eelmiste kahvatumad varjud ja kindlasti oleks oodanud, et finaal ehk siis kolmas film oleks lõppenud suurema pauguga. Nüüd vajus see lihtsalt natuke lonti.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee