Eesti uudised

"Ju see õnn peab olema, et ellu jäin!" (2)

Kirsti VAINKÜLA , 1. juuni 2000 23:00
PÄÄSES LIHASÖÖJABAKTERI KÄEST: Mustamäe haigla rahu nautiv saarlanna Juta kiidab pealinna tohtreid ja raviasutuse maitsvat hernesuppi. Foto: Terje Lepp
Helikopteriga Mustamäe haiglasse toodud saarlanna pääses tänu arstide kiirele tööle üliohtlikust nakkushaigusest eluga. Intensiivravipalatis lebav Juta kiidab juba haigla hernesuppi ning naudib, kuidas personal teda poputab.

"Siin hoitakse mind nii, et haiglast välja ma küll ei igatse. Nüüd lihtsalt puhkan," naerab halliseguste juustega Valjala elanik Juta, 67.

Kui pärida, mis tõve küüsist naine õigupoolest tervelt pääses, lähevad Juta silmad suureks:

"Kes seda teab?! Ma pole uurinud. Niipalju kuulsin, et üks põhjatuma paha pisik pidi olema," räägib Juta, kes äsja saatis Saaremaalt külla tulnud venna, tütre ja tütrepoja linna jalutama.

Algas roosist

Läinud teisipäeval märkas Juta oma jalal punast laiku ehk roosi. Ta määris jalga ohtra viinaga ja hommikuks oligi inetu plekk kadunud. Selle häda asemele tuli aga teine - õlale olid tekkinud imelikud mügarikud.

"Valu oli nii suur, et võttis mõistuse peast. Kutsusime kiirabi. Arstid võtsid mu ilusti kaasa ja viisid Kuressaare haiglasse," mäletab Juta täpselt.

Edasist pole tal aga sama lihtne meenutada. Naine pühib taskurätiga laubalt higi ning tunnistab, et elab ikka veel omadega maikuus ning Kuressaare haiglas.

"Täna (eile, toim.) hommikul tuli tohter tervise järele küsima ja tutvustas ennast Mustamäe haigla neurokirurgina. Mõtlesin, et minuga tehakse nalja. Kuidas Mustamäe? Millal mind siia toodi?" ei jõua Juta ära imestada. "Minu aeg jäi vahepeal seisma."

Nädal ränka võitlust

Teadmine, et arstid on ligi nädala tema eest elu ja surma peale võitlust pidanud, paneb maanaise vaikima. Roospõletikuga Kuressaare haiglasse sattunud Juta toodi Mustamäe haiglasse juba eelmisel neljapäeval, sest kahtlustati surmavat lihasööjabakterit - üliohtlikku ja harvaesinevat nakkushaigust, mis võib mõne tunniga inimese halvata või koguni surmata. Päev varem toodi Kuressaarest Mustamäele ka teine sama haiguse kahtlusega mees. Eile õhtuks polnud tema diagnoos veel selge.

Tõvest toibuv Juta proovib sidemetes paremat kätt tõsta, kuid ei saa sellega veel hakkama. Kes nüüd lehmad lüpsab?

"Mul polegi enam lehma. Tütar müüs maha. Ütles, et nüüd ma puhaku," igatseb Juta oma ahtrat, kuid ainsat lehma Mumuud taga. "Selge see, et käsi niipea tööle ei hakka. Õnneks vasikas ja pullikene minult nii palju ei nõua," teab naine.

Bakter võib tappa

Mustamäe haigla peaarst Ralf Allikvee paneb Juta pääsemise arstide hea ja professionaalse töö arvele.

"Lihasööjabakteri tunneb ära turse, nahapunetuse, valu ja palaviku järgi. Näpuga katsudes kehapiirkond justkui krudiseb," kirjeldab ta ränka tõbe. "See bakteripoiss on meist igaühes. On vaja mitut soodustavat tingimust, et bakter muutuks organismile vaenulikuks," lisab arst.

"Bakter tekitab mürke, mis organismis levides haaravad kaasa järjest uusi kudesid. Et organism ei saa toksiinide väljaviimisega hakkama, tekib hulgiorganpuudulikkus. Kuna lihasööjabakter pelgab hapnikku, tuleb teda vastavalt ka kohelda," selgitab Allikvee. Bakteriga nakatunud haigele tuleb teha hulgaliselt ulatuslikke sisselõikeid (lampasslõikeid) nahaalustesse ja sügavamatesse kudedesse.

"Inimene justkui hekseldatakse ära. Sageli peab ka haigusest haaratud koed eemaldama, näiteks jäsemed amputeerima. Et Saaremaa arstid tegutsesid kiirelt ja hästi, ei arenenud haigus õnneks nii kaugele," ütleb peaarst.

Lihasööjabakter

Aastakümnete jooksul on lihasööjabakteri - Streptococcus pyogenes - nakkust diagnoositud Eestis keskmiselt 1-2 haigusjuhtu aastas ja sellesse nakatumine ei sõltu aastaajast. Eestis on tehtud uurimus, mille käigus 150 inimese neelu uurimisel leiti 15 juhul Streptococcus pyogenesi. Haiguse tekkepõhjus pole teada. Mõnedel inimestel on eelsoodumus haigestuda, kuid kellel, ei oska arstid öelda. Nakatumine toimub tõenäoliselt vigastuse kaudu ja sellest hoidumiseks tuleb esimesel võimalusel puhastada ja desinfitseerida kriimustused ja haavad. Haigusnähud on samad, mis põletiku puhul: vigastatud koht on valulik ja punetab, võib olla palavik. Haiguse kulg on ülikiire, see areneb tundidega. Haigusest jagusaamiseks on lisaks antibiootikumravile vaja ka kirurgilist sekkumist.

Tapjabakteri ohvrid

* 1998. aasta suvel võttis lihasööja bakter Eestis paari nädalaga kolme inimese elu ja neljandalt käe.

* 1998. aasta augustis amputeeriti Tartus Maarjamõisa haiglas jalg 56aastaselt Arvolt, kuna haiguse ülikiiret kulgu ei suudetud peatada. Ilmselt oli tegemist mikrovigastusega, mida Arvo ise ei teadnudki.

* Mõni päev hiljem toodi sama diagnoosiga Maarjamõisa haiglasse 63aastane Jõgeva mees Lembit, kellelt amputeeriti käsi. Haigus sai alguse vasaku käe vigastusest, kui mees puid lõhkus.

* Tallinnas Mustamäe haiglas suri sama aasta augustis kakluses viga saanud 34aastane Orissaare mees Taivi 48 tundi pärast esimeste sümptomite ilmnemist. Bakter levis mehe organismis nii kiiresti, et ei Kuressaare ega Tallinna arstid suutnud teda päästa.

* Lihasööjabakteri diagnoosisid arstid esialgu ka jaanuaris kroonilise ussjätkepõletiku ägenemisega Pelgulinna haiglasse toodud ja seal neli päeva hiljem surnud Vilmar Bergmannil. Nüüd on selgunud, et noormees suri hoopis ülitundlikkuse, mädapõletiku ja escherichia coli infektsiooni tagajärjel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee