27 AASTAT VETELPÄÄSTJA: "Kui keegi 50 aasta pärast küsib: "Kuhu kadus vetelpäästeteenistus?" siis saab selle kohtuvaidluse materjalide põhjal selge pildi," ütleb Peeter Kulm.Foto: Jarek Jõepera
Anti NAULAINEN 25. mai 2000 23:00
Harju vetelpäästeteenistuse 11 töötajat pole juba neli aastat palka saanud. Koos viivistega on palgasumma kasvanud mitme miljoni kroonini ning kohtuvaidlus raha üle käib juba riigikohtus.

27 aastat vetelpäästjana töötanud Peeter Kulm, sirge rühiga päevitunud mees on märjast surmast päästnud rohkem kui 40 inimest.

Viimased neli aastat võitleb ta aga Vääna-Jõesuu vetelpäästejaama ülemana oma kümne alluva õiguste eest. "4 töötajat Vääna-Jõesuu vetelpäästejaamast, 4 Klooga vetelpäästejaamast, üks Loksa vetelpäästepostist ja raamatupidaja," loeb Kulm oma alluvad üles.

"See on aastaringne palgaline koosseis." Kuigi vetelpäästjad pole pärast 1996. aasta 1. veebruari palka saanud, on nende töölepingud tänaseni ametlikult lõpetamata.

400-leheküljeline toimik

"1956. aastal loodud riikliku vetelpäästeteenistuse tegevuse lõpetamise kohta ei ole valitsus tänaseni mingit otsust langetanud," ütleb Kulm ja kraamib portfellist lauale paksu mapi.

Nelja aasta jooksul on palgavaidluse kohta kogunenud hulk pabereid. Kohtutoimikus on tänaseks juba 400 lehekülge.

Kulmu mapis on riigikontrollilt 8. augustil 1996 saadud vastus: "/Ka tuleks korrektselt lahendada Eesti Vetelpäästeühingu koosseisus olnud riikliku vetelpäästeteenistuse likvideerimise küsimus/.../nimetatud teenistuse tegevuse võis lõpetada valitsuse otsuse alusel. Meie andmetel sellist valitsuse otsust ei ole."

Kuhu kadus vetelpäästeteenistus?

Kui vetelpäästeteenistus jäi likvideerimata, miks käib riigiga kohut siis ainult Harju vetelpäästeteenistus? Kuhu kadusid ülejäänud 140 kutselist vetelpäästjat?

"Vetelpääste ümberkorraldamine riikliku päästeteenistuse kaudu jäi Harjumaal tegemata," nendib Kulm. Kuigi Harju maavanem andis 1995. aasta novembris korralduse "...moodustada Harjumaa päästeameti koosseisus alates 1. jaanuarist 1996 vetelpääste formeering, teostamaks päästetöid maakonna siseveekogudel ja randades...", pole seda korraldust kunagi täidetud.

"Mujal läks nagu läks," nendib Kulm. "

Päästeametid

pakkusid tööd ja paljud kirjutasid ise lahkumispaberitele alla. Jõgeva mehed otsisid kohtult abi, aga nad suruti maha."

Miks käib Peeter Kulm juba neljandat aastat riigiga kohut?

"Tihti inimesed ei seisa oma õiguste eest ja nii tallataksegi õigused jalge alla," ütleb Kulm. "Teiseks olen ühe väikese üksuse juht ja ma vastutan nende inimeste eest. Ja kolmandaks - meil on õigus!"

Sestap koguvadki haigekassakaartideta vetelpäästjad arsti juures käies visiiditasutšekke ja lisavad need kohtumaterjalile.

Vääna-Jõesuu rand ei ole kunagi valveta jäänud. Vabatahtlikest koosnev vetelpäästeühing, mille esimees on Peeter Kulm, on rannas valvanud juba 27 aastat. "See on mittetulundusühing, mis ei saa asendada riiklikku organisatsiooni," ütleb Kulm. "Vabatahtlikud võtavad endale ise ülesande. Neid ei saa millekski kohustada. Kui kohalik omavalitsus on tunnistanud supelranna avalikuks, siis peab seal olema ka ametlik vetelpääste."

Juriidiline segadus

1956. aastal loodi Eestis Riiklik Vetelpäästeteenistus, mida rahastati riigi-eelarvest. 1971 loodi vabatahtlik massiorganisatsioon Eesti Vetelpääste-ühing. 1972 viidi riiklik vetelpäästeteenistus vabatahtliku vetelpäästeühingu alluvusse.

"Riiklik struktuur ei saa kaduda ja muutuda ühiskondliku struktuuri osaks," ütleb Kulm.

Kohtuvaidlus taandubki juriidiliseks küsimuseks: kes oli vetelpäästjate tööandja? Vetelpäästjad on kindlad, et said tööd ja palka riigilt, mitte vetelpäästeühingult.

Vetelpäästjate seisukohta kinnitab ka Harju maavanema korraldus: "...Harju Vetelpäästeühingu finantseerimine toimub riigieelarvest Harjumaa päästeameti kaudu."