Uudised

Poeet voolib savist sinilindu 

Sandra OTSUS, 19. mai 2000, 23:00
Omal ajal Valdur Ohaka käe all pintslit liigutama õppinud Aivar Rumvolt on südametunnistuselt kunstnik, ameti poolest keraamik. Tema potikedral on paras hoog sees, uus luulekogu võiks ilmuda kas või homme ning kord nädalas õpetab ta lapsi sinilindu voolima.

Viltkübar on Rumvoldi lahutamatu osa. Vabavormiline peakate on käsitööliste tsunfti tunnus ning meistri peas teinud kaasa kümned laadad, messid ja savipäevad. Võru keraamiku idamaasugemetega aluseid ostis ka hiljuti Eestit külastanud moeguru Judaškin. Aivar Rumvoldi rakupõletustehnoloogiaga valminud piaalid on jõudnud jaapanlaste pihku ja nad on siiralt imestanud: kust need küll Jaapanist Eestisse said?

Savimeister on ministriproualegi tüki savi pihku andnud ja ta savipilli voolima meelitanud. Katrin Saks jõudis läinud suvel Laari valitsuse ainsa ministrina Hurmi järve kaldal korraldatud savipäevadele.

Meister ise on savipillid ristinud Kagu-Eesti nokkloomadeks. Linnu voolimisel on kõige tähtsam oskus kasutada voolimispulka. Auk peab õige olema, muidu ei tee savipill pärast häält ja jääbki käkina kurvalt konutama.

4 tonni savi käte vahelt läbi

Potikeder mõjub magnetina. Kes kord elus näpud saviseks teeb, teab, et esimese tunniga kuhjub lauale ööpoti ja mõlgitud lillevaasi sarnaseid esemeid. Rumvolt kissitab silma: “Savivoolimine rahustab närve, hullumajades lastakse psüühiliselt haigetel saviga jännata.”

Rumvoldist on kohalik filmimees 3-4 aastat tagasi vändanud dokumentaalfilmi, kus keraamik tõelise mooramaamehena kaevandab saviaugust savi ja tassib seda koju. Seejärel algab üks veega mulistamine ja liiva-kivikeste väljasõelumine.

Sakslased olnud viimasel messil lausa sillas Rumvoldi ühesarvelistest õllekruusidest. Keraamik toob kasti sügavusest välja “kakssarvkruusi” ja demonstreerib seda. “See on teise päeva õlletoop.” Ei mingit ohtu, et õllesõbra käsi seda hoides väriseks.

Neli tonni savi liigutab keraamik aastas üle potikedra. Kuivamine ja eelpõletus, maalimine ja glasuuripõletus, alles siis saab savist asja. “Kui mingi asi läheb hästi, on õige aeg mõte tööle panna ja midagi uut katsetada.” Head ideed on tavaliselt keeruline teostada, ning neid on Rumvolt suurema ja väiksema südamevaluga maha matnud. Korraga aga lööb ta nägu särama: alles šamottsavi juures tuli arusaam, et nüüd on paras aeg kasutada viikingite-aegseid märke ja ornamente.

Üks asi ei tule Rumvoldi puhul kõne allagi. “Nälg võib kõndida majas ja maja ümber, aga sodiaagimärke ei hakka ma iial kasutama, kui sellele ka otsene tellimus oleks. Liiga libe tee!”

Luuletajahingega dissident

Kui üks naine kiidab oma mehe luuletusi, peavad need tõepoolest head olema. Aivari naine Ruti on kunstnik, kes hoiab mehe loomingul kolleegina pilgu peal. Keraamikat ta võõraste kuuldes ei arvusta, küll aga luuletusi. Olevat head ning seda “puru” uue jaoks on sahtlisse kogunenud omajagu. “Kaldal seisja” nägi trükivalgust 1992. aastal ning oli Rumvoldi debüütkogu. Tiraaži suurust ta ei mäleta enam, küll aga seda, et autor sai tervelt kümme raamatut endale. Tänaseks on sõbrad need laiali tassinud ja kui ema poleks lastele oma luulekogu andnud, peaksid nad seda raamatukogust laenama. “Ma tahtsin luulekogule nimeks “Näoga vastu päikest”, aga ei lubatud, olevat russism.” Hunt nendega, ütleb poeet armulikult ja viskab käega.

Rumvoldi dissidentlus on teada juba nõukogude päevilt. Ühe legendi järgi valmistanud ta koos oma sõpruskonnaga Võru linna ausale miilitsale pidevalt peavalu. Vanal vene ajal olnud siin tõeline dissidentide pesa. Milles see täpsemalt avaldus, Rumvolt pikalt ei pajata. Räägib hoopis sümboolsest aktist. Kui Pika Hermanni torni sini-must-valge lehvima tõmmati, raius üks vihane eestimeelne mees oma koduõuel lipuvarda maha. “See oli ju palagan, kui kommunistid trikoloori ümber pisarsilmi seletasid, kuidas nemad kogu selle punase aja sini-must-valget südames hoidsid...”

Kolm eeltingimust õnneks

Rumvolt süütab viienda sigareti. Ütleb, et tema elus on olnud suurim tähendus Valdur Ohakal ja Kütiorul, kus möödusid mitmed suved. “See oli tõeline elukool, kus sai selgeks mis on päris, mis mängult. Olin tookord 16-17 ja mul lubati täiskasvanute jutuajamiste juures olla. Ja mitte nii, et sina, juntsu, ole vait, vaid minu arvamust küsiti samuti.”

Rumvolt ei läinud õpetaja Ohaka näidatud teed. Noor mees vahetas pintsli ja värvid savi vastu, kuigi õpetaja teda selle eest noomis. Vanameistrile jäid keraamika soojus ja hing elu lõpuni võõraks mõisteks.

“Tegelda endale meelepärasega, teha seda siis, kui selleks on lusti, ning saada sellest ka pere toidetud,” loetleb Aivar Rumvolt õnneks vajaminevat. Kui need tingimused on täidetud, tuleb ka ülejäänu.

Rumvolt ei filosofeeri teemal, mis oleks siis, kui oleks kunstiinstituudi kitsast uksest sisse saanud. “Ka tarbekunst põhineb käsitööl, ma pole iial püüdnud isegi partiide puhul valmistada täiesti identseid esemeid. Sõrm markeerib sinna hinge sisse, “nõksa väänatud” on lisaklausel, mis eristab minu tooted masstoodangust.”

Et savist sinilind ei jääks nobenäppudel kinni püüdmata, käib savimeister kord nädalas Võru põhikoolis lapsukesi juhendamas. Missioonitunne ja Misso savi. Ja mis saab meistril olla selle vastu, kui mõnest tänasest õpilasest kasvab aastate pärast õpetajale konkurent.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee