Ilm ja loodus

Aasta loom muudab maastikku nagu harvester, aasta linnule võib kogemata peale astuda (3)

Rainer Kerge, 19. jaanuar 2019, 00:01
Aasta lind – öösorrFoto: Arne Ader
Öösorri kohata on üsna lihtne. Tuleb sõita suveööl autoga mööda metsi ja kui sa näed kaugelt kellegi suurt silma vastu säramas, on selle silma ümber tõenäoliselt keset kruusateed kükitav öösorr.

„Öösorr püüab metsateede kohal liblikaid ja teisi putukaid,“ õpetab linnutundja Riho Kinks. „Seal on avaram, saab lennata piki teed edasi-tagasi.“ No ja kui on vaja tiiba puhata, siis istubki öösorr kruusa peale maha.

Linnukese liiginime etümoloogiat pole vaja hakata otsima heebrea, kreeka või ladina keelest. Öösorr on aktiivne pigem hämaras ja teeb paarilise otsimiseks ning territooriumi kaardistamiseks pigem madalakõlalist R-i-põhist häält. Lihtne!

Aasta lind – öösorrFoto: Arne Ader

Päeva ajal võib öösorrile metsas peale astuda. Või tema pesale. Õigemini kahele munale või vastkoorunud tibule, sest ega ta seal mustikavarte vahel pesitsedes erilist kodu punuda viitsi. Ka siis, kui vanalind peaaegu su jalge eest lendu tõuseb, võivad pojad jääda märkamatuks, kuna värvikirevusega öösorr just silma ei paista. Pigem meenutab ta pisut halliks tõmbunud käbi ja ka päris lähedalt maas kükitavaid öösorritibusid uurides peab tükk aega mõistatama, kummal pool neil nüüd õigupoolest nokad ongi.

Nii et olge suvel (mustika)metsas käies ettevaatlikud. Praegu pole hirmu – öösorrid on pagenud talveks Aafrikasse.

2019. aasta loom kobras on kraadi võrra salapärasem ja tabamatum elukas. Jah, kevaditi võib noorloomi näha piki Emajõge ujumas isegi Tartu raekoja platsi all, aga enamasti peab piibri piilumiseks minema tema elupaiga lähedusse, seal pikalt passima ja tavaliselt kedagi kohtamata tagasi tulema.

Aasta loom – kobrasFoto: Arne Ader

Kui see näriline ise jääb märkamatuks, siis tema elutegevusest on keeruline mööda vaadata. Kobras on ainus loom Eestis, kes suudab maastikku põhjalikult ümber kujundada. See, et ta langetab puid nagu harvester, on pool nalja. Olulisem on asjaolu, et kopra ehitatud tammid paisutavad jõgesid ja võivad üle ujutada suured alad.

Ahjaa, kui te kuulete suveööl mõne veekogu läheduses latakat, nagu lajataks keegi aeruga vastu vett, on see kopra sabalaul.

Aasta puu on torkiv põõsas

Neid taimi, mille kohta saab Eestis öelda omamaine puu, kasvab meil umbes 70 liigi ringis.

„Sissetoodud taimi nagu hobukastan või lehis ei taha ju aasta puuks nimetada,“ muigab taimetundja Toomas Kukk. „Kuidas sa ütled, et Eesti aasta puu on Saksamaa kuusk?“

Koduste puuliikide nappus tingib ka selle, et alatasa satub aasta puuks väljanägemiselt pigem põõsalaadne organism. Tänavugi valiti selleks kibuvits, Eestis umbes kümne pärismaise liigiga esindatud taimeperekond. „Umbes kümne liigiga“ selle pärast, et kibuvitsa taksonoomia on üsna segane, ehk toob alanud aasta ses vallas pisut selgust.

Aasta puu – kibuvitsFoto: Arne Ader

Mida kodumaise roosipuu kohta öelda? Ahju on teda kuuse või kase kõrval tülikas toppida. Küll aga saab tast kasvatada ümber maja heki. Tema viljad, tõrsikud, annavad talvel maitsva ja vitamiinirikka tee. Osa tõrsikuist maksab aga jätta põõsa külge – siis pole vaja külmade saabudes linnumajaga jändama hakatagi, kibuvits pakub ise sulelistele söögipoolist.

Ka suvel elavad tema sees ja all linnud-loomad üsna turvaliselt. Kuidas tänasesse lehte pika intervjuu andnud juubilar Tõnu Aav „Onu Remuse juttudes“ ütleski? „Tee, mis sa teed, ära mind ainult kibuvitsapõõsasse viska.“

Kuslapuu-sõrmiktiib on märkamatu pisiliblikas

„Seda liblikat on vähesed inimesed näinud,“ tõdeb putukatundja Urmas Tartes. Miks nii? Võimalik, et teda ongi vähe. Teisalt on ta nii pisike, et teda ei pruugi tähelegi panna. Ja olgem ausad – enamik (väikest kasvu) liblikaid näevad välja nagu koiliblika järjekordsed sugulased.

Aasta liblikas – kuslapuu-sõrmiktiibFoto: Kaidi Kivi

Omapäraseks teevad kuslapuu-sõrmiktiiva nimelt tiivad, mis meenutavad vaiadele kuivama pandud võrku. Vaadake seda üsna haruldast ülesvõtet tänavusest aasta liblikast ja jätke ta meelde. Äkki kohtutegi suvel?

„Kuni soomustindik on ilus puhas valge, võib teda kenasti panni peale panna ja paljud inimesed väidavad, et ta on väga maitsev söögiseen,“ kiidab seenetundja Veiko Kastanje. Pikalt tindiku kõrval plaani pidada aga ei maksa – üsna kiiresti hakkab ta pöördumatult mustaks tõmbuma ja siis pole kulinaarsed katsetused selle seenega enam mõistlikud. (Tindikuprae juures ei tasu ka viinaga liialdada – teate ju küll lugu seenest, mis koostöös kärakaga võib nina punaseks värvida.)

Aasta seen – soomustindikFoto: Arne Ader

Miks on seene nimi tindik? Aga selle pärast, et pikka aega kasutatigi teda tindi valmistamiseks, kuna paremaid värvaineid polnud saada.

„Üks vanade ürikute ekspertiisiviise on nende uurimine mikroskoobi all, et leida tindiku eoseid,“ õpetab Kastanje.

Lehitu pisikäpp saab kõhu täis seente abiga

„Lehitu pisikäpp on üks nendest orhideedest, kellel ei moodustu lehti. Tema on mükotroofne taim – saab kogu oma toidu seentelt,“ seletab taimetundja Toomas Kukk. Teiste sõnadega: kuna aasta orhidee lehitu pisikäpp ei tea, mis on fotosüntees, pole tal lehti vaja. Ja silmatorkavalt roheline, nagu taimed enamasti, ta ka pole, meenutab hoopis pimedas kasvanud kartuliidu, millel on kenad õied küljes. Tõsi, mitte igal aastal. Ning kangesti haruldane on ta ka, Eestis on teada kümmekond leiukohta.

Aasta orhidee – lehitu pisikäppFoto: BerndH / Wikimedia Commons

Wulfi turbasammal on märk looduse mitmekesisusest

Aasta samblaks kuulutatud Wulfi turbasammal elab vanades soostunud hõredapoolsetes metsades. „Ta on vääriselupaikade indikaatorliik,“ kinnitab taimetundja Toomas Kukk. Paljudes maades kipub see sammal taanduma, sest metsi kuivendatakse ja saetakse maha.

Aasta mullal kasvab hea hein

„Madalsoomulda leiab niiskel alal, mille pinnas koosneb tumedast ja käsi väga poriseks ning mustaks määrivast turbast,“ õpetab mullatundja Alar Astover. „See turvas on toitaineterikas ning looduslikud rohumaad on nendes paikades kiire ja võimsa rohukasvuga.“

Ehk siis – tänavuseks aasta mullaks valitud madalsoomuld kasvatab vägeva heinasaagi. Ainult et selle koristamisega on sageli pisut pahasti – masinaga on kehv peale minna, võib sisse jääda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee