Raamat

Spordiajakirjanik Aet Süvari tõlgib usinalt raamatuid: „Naudin, kui aju töötab täistuuridel.“ (19)

Krista Taim, 19. jaanuar 2019, 00:01
HASARTNE TÕLKIJA: Aet Süvari naudib hasartselt teletööst erinevat mõttetööd – sobivate sünonüümide ja võõrsõnade eestipäraste vastete otsimist ning keeruliste äri-, psühholoogia- ja sõjandusterminite eesti keelde ümberpanekut. Erki Pärnaku
„Mõnes mõttes on see lausa füüsiline tunne. Teen midagi, millest jääb jälg. Vaatan pärast üle, nuputan edasi ja tunnen, et kogu aeg mingid kettad töötavad peas,“ kirjeldab ETV spordireporter Aet Süvari tõlkimist. Ta on eestindanud populaarteaduslikke menukeid, juhtimisõpikuid, noorteromaane ja raamatu president Donald Trumpi tagatoast. 

Äsja valmis tal Netflixi näitel põhineva juhtimisraamatu tõlge. Laual ootab tõlkimist juba järgmine äri- ja juhtimise maailma viiv käsiraamat, mille eestikeelne pealkiri võiks olla „Jõud“.

Samal teemal

Hoolimata kogemusest ei pea Aet end professionaalseks tõlkijaks. Kuid miks siis hõivatud ja hinnatud spordiajakirjanik end vabal ajal tõlkimisele pühendab? Põhjusi on mitmeid.

„Olen harjunud lapsest peale kirjutama. Üheksa-aastasena läksin Sädemesse tööle ja sestpeale olen kirjutanud põhimõtteliselt iga päev. Mitte et ma ei oskaks selleta elada, aga ma ei taha. Teles töötades ei saa väga palju kirjutada, aga soovin seda soont töös hoida,“ põhjendab spordiajakirjanik. „Tõlkides saab ka aju teistmoodi tööle panna kui põhitööd tehes. Kuna mul on palju energiat, siis on hea seda kuskile suunata – selle asemel et niisama telekat vahtida, teen parem midagi kasulikku. Oluline on ka lisaraha, sest mul on Kreekas käimise haigus,” naerab Aet. Seda haigust ravib ta omal käel kreeka keele õppimisega. 

Kui käsil on aga järjekordne tõlketöö, vallutavad laua kõikvõimalikud sõnastikud. Aeda sõnul on palju abi ka veebipõhistest õigekeelsus- ja sünonüümisõnaraamatutest.

Arvutab päevase tõlkemahu täpselt välja

Esimene raamat, mille Aet tõlkis, oli Gladwell Malcolmi „Silmapilk“ (eesti k 2006) – bestseller, mis räägib õigetest otsustest äris ja igapäevaelus. Toona elas ta Šotimaal, oli just lõpetanud Edinburghis ajakirjanduse magistrantuuri ja kahtles, kas leiab seal erialast tööd. Käed rüpes oodata polnud valik. „Uurisin Eestist võimalusi, et kas saaksin midagi tõlkida, rohkem isegi tegevuse kui raha pärast,“ meenutab Aet. Pakkumine tuligi, nagu ka ajakirjanikutöö Edinburghis.  

Teine tõlkepakkumine tuli üheksa aastat hiljem, kodumaal töötades. Kui Pegasus otsustas anda välja veel ühe Gladwelli raamatu „Taavet ja Koljat“, pöördus kirjastus taas Aeda poole.

„See oli huvitav ja raske tõlkimine, sest Gladwell vaatleb alati mingit nähtust maailmas. „Taavet ja Koljat“ vaatles seda nähtust, kui väiketegija võidab suurt. Näiteks: kuidas saab väikefirma olla parem kui suurkorporatsioon? Gladwell töötab väga paljude erinevate allikatega, mis tegi muidugi tõlkimise keeruliseks. Iga peatükk on eri valdkonnast: üks sõjandusest, teine ajaloost, kolmas korvpallist. Tuli palju süveneda erinevate elualade spetsiifikasse, leida õige eestikeelne sõnavara,“ meenutab Aet ja lisab, et teda häirib lugejana, kui terminid on valesti tõlgitud. Ta toob näiteks spordiraamatud, kus eksitakse sageli väljenditega. „Tehakse labaseid vigu stiilis „maailmakarikavõistlused jalgpallis“. Sellist asja ei ole olemas. World Cup on eesti keeles maailmameistrivõistlused. Ma ei taha ise selliseid vigu teha.“

Võhivõõraid, spetsiifilisi termineid otsides konsulteerib Aet tänini erialainimestega. Kui on näiteks vaja psühholoogiaterminid paika saada, siis kirjutab kellelegile ülikoolist. Sõjaterminite tarvis küsib ta nõu kaitseministeeriumist, kus on tekkinud head kontaktid. „Suur probleem on siis, kui pole spetsialisti, kellelt küsida. Üks selline valdkond on IT. Seal kasutatakse väga palju ingliskeelset argood, mida polegi võimalik eesti keelde normaalselt ümber panna. Ja kõlabki natukene imelikult, kui seda eesti keelde tõlkima hakkad.“

Raamatu tõlkimise aeg sõltub tähtajast ja teose paksusest. „Olen väga süsteemne inimene. Kui mulle antakse raamat ja tähtaeg, siis arvutan päevade arvu ja lahutan kolm nädalat, mis kuluvad valmis raamatu ülelugemisele ja toimetamisele. Allesjäänud päevade arvu jagan lehekülgede arvuga ja iga päev püüan tõlkida selle kindla arvu lehekülgi,“ selgitab Aet.

Sellist asja tema väitel ei juhtu, et vaim peale ei tule. „Kui ise ei tule, siis sunnin tahtejõuga, võtan ennast kokku. Vahetevahel tunnen küll, et töö läheb üle kivide-kändude, tõlge on konarlik. Siis mõtlen, et kui täna on nii halb päev ja miski kanal on kuskilt kinni, siis ei hakka ma sellele liialt keskenduma. Tõlgin ära ja kui on parem päev, vaatan üle ja korrigeerin. Tean, et see toimib, ja paanikatunnet ei teki. Pärast, kui toimetaja tekstid tagasi saadab, näen tihti ära, millised olid kehvad päevad – seal on palju toimetaja punaseid parandusi. Teisalt, heal perioodil tõlgitul on parandusi vähe.“

Tööpäevad venisid 18tunnisteks

Kuhjaga tahtejõudu kulus näiteks president Donald Trumpi Valge Maja tagatubadest jutustava raamatu „Tuli ja raev“ tõlkimiseks. Mullu ilmunud menukit peab Aet oma raskeimaks tõlketööks. Lühike tähtaeg – kaks ja pool kuud – ning keeleliselt keeruline raamat panid võimed proovile. „Kui ma ühe lehekülje kallal kolm tundi higistasin, siis sain aru, et mul on vaja iga päev kuus-seitse lehekülge tõlkida, et lõpuni jõuda. See oli paras pähkel.“

Aet selgitab, et autor Michael Wolffi stiiliks olid ülipikad laused. „Üks lause võis olla poole lehekülje pikkune. Mõttekriipsude või komade vahele on lükitud jälle uus mõte. Selleks, et lausest aru saada, pidin kolm korda lugema. Siis tuli nuputada, kuidas see eesti keeles loogiliselt kõlaks. Teiseks kasutas ta väga rikkalikku, raskepärast ja kujundlikku sõnavara. Kui ma tavaliselt ingliskeelset raamatut loen, siis on mul võib-olla kogu raamatu peale kaks sõna, mida üldse ei tea, aga selle raamatu puhul võis olla ühe lehekülje peale kaks sõna, mida ma polnud kunagi kuulnudki.“

Ameerika poliitika ja temaatilised terminid olid samuti võõrad. Kõik need tuli mitmest allikast üle kontrollida ja leida Eestis kasutatav vaste. Suureks abiks oli Washingtonis õppinud ja elanud kaitseministeeriumi endine kantsler Lauri Allmann, kes valdas teemat ja aitas orienteeruda.

Et tähtajast kinni pidada, tegi Aet 18tunniseid tööpäevi. Kui päev teles lõppes, algas kodus tõlkimine, ja seda hiliste öötundideni. „Kaheksa tundi põhitööd ja siis kümme tundi sõnaraamatute seltsis. Ma ei tea, kuidas ma need kuud üle elasin. Pärast seda mõtlesin, et nii suurt suutäit ma enam endale ei võta,“ tunnistab ta.

Kui see erand välja jätta, jagab Aet oma päeva tavaliselt põhitöö ja tõlkimise vahel loominguliselt: „Minu töö pole tavapärane, üheksat viieni ja esmaspäevast reedeni. Kui mul on vaba päev, võin kodus tõlkida, millal tahan. Kui olen päevatoimetaja, siis püüan selle päeva jätta tõlkimisest vabaks, et ei tekiks aju väsimust. Kui aga toimetajatööd pole ja lähen lõunast tööle, mõnda õhtust mängu kajastama, tõlgin hommikul kodus. Kui tuleb hommikul võistlust kajastamas käia, tõlgin õhtul.“

Lugemise asemel kuulab audioraamatuid

Aet Süvari senised tõlketööd on tulnud kirjastuste poolt. Ise ta teoseid pakkunud pole, kuigi tunnistab, et silma – või siis kõrva – on hakanud Kreeka-aineline kriminaalromaanide sari, mis võlub ootamatute käikude ja ladusa tekstiga.

19 KOMMENTAARI

v
Vanderberg 20. jaanuar 2019, 19:45
Palun ära järgmist suurturniiri kommenteeri...üleüldse oleks hea kui te jalgpallist ennast eemal hoiaksite. Lihtsalt isiklik arvamus, ei ole mingit viha teie vastu, aga jätke jalgpall kompetentsetele inimestele (jalgpalli osas).
l
Lihtne 20. jaanuar 2019, 19:45
See pole aju vaid on näpp, mis täistuuridel töötab ja järge ajab. Kui märjaks saab siis keerab lehte.
Loe kõiki (19)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee