Eesti Laul

„Eesti laulu“ poolfinalist Kerli Kivilaan: läksin magamistuppa ja otsustasin, et ma ei tule sealt enne välja, kui laulusõnad valmis (12)

Katharina Toomemets, 29. jaanuar 2019, 08:00
Kerli Kivilaan Jake Farra
„Uskuge mind: muusikud on tegelikult võimekad väga erinevatel elualadel. Vaadake näiteks kui hästi saavad Eesti muusikud praktiliselt üksi enda manageerimise ja turundamisega hakkama. See on müüt, et muusikud oskavad ainult bussi tagaistmel pilli tinistada ja õlut juua,“ ütleb „Eesti laulu“ poolfinalist Kerli Kivilaan, kes päevatööna teenib leiba hoopis ärianalüütikuna. Tänavu võistleb Kerli „Eesti laulul“ looga „Cold Love“.

Õhtuleht on sel aastal „Eesti laulu“ ametlik meediapartner ning toome iga päev teieni üht poolfinalisti tutvustava loo.

 

Kuidas leidsid sa tee muusikani?

Hea klišee oleks öelda, et muusika leidis tee minuni. Naerab. Seda ütlevad vist kõigi viisi pidavate laste vanemad, et nad enne laulsid, kui rääkisid. Ega ma tegelikult ei mäleta, olin nii väike. Mu ema on hästi musikaalne ja isa ka, seega on see vist emapiimaga kaasa antud.

Milline on su muusikaline haridus?

10 aastat oma lapsepõlvest käisin muusikakoolis. Olen õppinud viiulit, klaverit ja laulmist, ning mänginud orkestris.  

Miks just viiul?

Olin nelja- või viieaastane, kui nägin telekast viiuldaja Vanessa Maed ja mõtlesin, et see võiks mina olla. Ja läksingi viiulit õppima. Mulle anti juba suvel enne muusikakooli algust pill kätte ja mul oli kolm kuud aega seda lihtsalt saagida. Ja siis ma saagisingi. Vaesed vanemad. Naerab.

Kas praegu ka veel mängid?

Kahju tunnistada, aga ma pole umbes viis aastat pilli kätte võtnud. Mul isegi pole pilli, loodan, et kümne aasta pikkusest harjutamisest on ikka midagi meeles

Sa oled töötanud ka kontsertmeistrina?

Päris palgatöö see polnud, aga meil oli muusikakoolis oma orkester ja olin kaks aastat selle kontsertmeister.

Kas oled ka hiljem mõelnud, et seoks end mõne orkestriga?

2009. aastal osalesid sa superstaarisaates. Mida sa sellest ajast mäletad?

See oli väga tore aeg. Olen küll enda jaoks selgeks mõelnud, et võib-olla ma läksin sinna 16-aastasena liiga vara. Aga tegelikult oli see minu jaoks hindamatu kogemus otse-eetris ja mul on väga hea meel, et nii kaugele jõudsin – jäin viimases stuudiovoorus täpselt kümne finalisti hulgast välja.

Sel hetkel oli kindlasti pisaraid ja pettumust?

Kindlasti, aga tagantjärele mõtlen, et ju pidigi nii minema.

Paar aastat hiljem kandideerisid sa ansambli Põhja-Tallinn naislauljaks.

Mäletan hästi seda hetke, kui ankeeti saatsin. Mõtlesin tükk aega, kas proovida või mitte. Mingil hetkel otsustasin, et kaotada pole mul midagi. siis võitsin konkursi ja hakkas kogu trall pihta. Mu elu muutus 180 kraadi, tagasihoidlikust Viljandi neiust sai ühtäkki pealinnatüdruk. See oli üks mu elumuutvamaid pöördepunkte.

Seda ma ei tundnud, et koormus oleks liiga suur olnud. Tegelikult oli mõnus, esinemised olid nädalavahetuseti. Tervisele võib küll hakata öösiti klubides esinemine. Pool kaks öösel lavale minna ja kell kuus hommikul koju jõuda pole kindlasti lihtne ja mitte kõigi jaoks. Aga ma ei võtnud seda kui tööd, vaid pigem kui mõnusat nädalavahetuse hobi.

Ometi teatasid kolm aastat hiljem jõulude paiku, et lahkud bändist.

Mul tekkis rutiin. Ma ei tundnud enam öisest klubilavale minekust eriti mõnu. Tundsin, et oleks aeg edasi liikuda ja midagi muud proovida.

Kas bändiaeg kasvatas sind muusiku või inimesena?

Väga palju kasvatas, peamiselt ikka lavakogemuse näol. Ma ei kujuta ette, kui palju me kontserte andsime – 100, 200, 300, isegi rohkem. Erinevatele publikutele – Saaremaa rannapeol 10 000 inimese ees ja klubis 200 inimesele.

Sinu esimene soolosingel ilmus juba aastal 2015, kuid vahepeal pole sa eriti midagi välja andnud. Miks?

Tegu on kroonilise ajapuudusega. Muigab. Tahaks väga teha, aga aega ei ole. Tegelikult on see kättevõtmise asi, peaks lihtsalt võtma selle aja ja ära tegema. Nüüd mõtlesingi, et nui neljaks – nii ma teengi.

Kas teed veel päristööd ka või elatud muusikast?

Teen ikka ja hea meelega. Uskuge mind: muusikud on tegelikult võimekad väga erinevatel elualadel. Vaadake näiteks kui hästi saavad Eesti muusikud praktiliselt üksi enda manageerimise ja turundamisega hakkama. See on müüt, et muusikud oskavad ainult bussi tagaistmel pilli tinistada ja õlut juua.  

Töötad ikka TransferWise’s?

Töötan nüüd firmas nimega Scoro ärianalüütikuna – väga kihvt ettevõte ja kollektiiv! Need on muusikaga võrreldes üsna erinevad asjad, aga mõlemad on üsna loomingulised rollid. Hea vaheldus – lähen hommikul tööle ja olen täiesti teises teemas.

Sel aastal osaled „Eesti laulul“ looga „Cold Love“, mille autoriteks on sinu kõrval ka Andres Kõpper ja Egert Milder. Miks võistlusele kandideerida otsustasite?

„Eesti laul“ on Eestis üks parimaid platvorme, kus uut muusikat tutvustada. Olen igal aastal mõelnud, et tahaks minna, kuid pole selleni jõudnud. Eelmise aasta alguses tekkis mul kindel mõte kirjutada lugu „Eesti laulu“ jaoks.

Olete kolmekesi nii sõnade kui ka muusika autorid. Kuidas kolm inimest sõnu kirjutab?

Meie puhul käis see nii, et ma proovisin kõigepealt üksi sõnu kirjutada, läksin magamistuppa ja otsustasin, et enne ma välja ei tule, kui sõnad valmis on. Esimesena tuli mul fraas „I bet your mom wouldn't like, if she knew what you did“ ja ehitasin ülejäänu selle peale üles. Saatsin sõnad poistele vaatamiseks ja nemad tegid ettepanekuid, mida muuta

Millest lugu räägib?

Mul on väga raske kellelegi öelda, millest see räägib, sest inimene võib loo seda kuulates enda jaoks teisiti lahti mõtestada. Minu arvates räägib see ikka suhtest. Purunevast suhtest, mis pole enam päris see. Suhtest, mida on natuke rikutud ja peategelane mõtleb, kas seda saab lappida või ei.

Ma loodan, et see ei ole isiklikust kogemusest?

Ei ole. Naerab.

Kuidas sa edasipääsust kuuldes reageerisid?

Mina ei julgenud „Ringvaadet“ käima pannagi, aga Karl- Erik (Kerli elukaaslane Karl-Erik Taukar –toim.) ärgitas seda vaatama. Olime kohvikus söömas ja vaatasime telefonist ETV otse-eetrit. Mind hõigati esimesena välja, aga meile tuli saade viivitusega. Minu telefonis istus Tomi maha ja hakkas rääkima, aga sõbrad juba kirjutasid mulle õnnesoove. Ma olin megaõnnelik, sest kandidaate oli ju üle 200.

Karl-Erik on ju ka „Eesti laulul“ osalenud. Miks te koos lugu ei teinud?

Me oleme üritanud siiani otsustanud, et jätame perebändi formaadi tulevikku. Ära iial ütle iial, aga praegu on meil mõlemal on oma asi, millega tegeleda.

Mida me laval näha saame?

Ma ei ole küll teisi esitusi veel näinud, kuid ma usun ja loodan, et minu esitus tuleb oma iseloomult natuke teistsugune. Rohkem ma ei tahakski reeta. Vähemalt ühe elemendi poolest minu lavasõu eristub.

„Eesti laulu“ võitja läheb ju ka Eurovisionile. Kas see on sinu jaoks olnud unistus või pigem tore boonus?

Absoluutselt on unistus! Milline laulja ei unistaks sellest, et nii suurel laval oma riiki esindada? Ma olen ikka Eurovisioni igal aastal vaadanud. Võib-olla pole ma alati võidulauludega päri olnud, kuid see on kihvt konkurss. Lisaks ongi Eurovisionile sõitmine ju „Eesti laulu“ mõte.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee