Kommentaar

Manona Paris | Kui raske on Eestis naine olla?  (28)

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 18. jaanuar 2019, 17:26
Manona Paris kirjutab, et naisõiguslust pole vaja mitte loomulikele „sõdalastele”, vaid just neile, kes ise allasurutuks jääksidki.

On jah. Seda juhul, kui soovid olla midagi enamat kui kuulekas mass, kes on rahul madalama palga, kulisside taga teiste heaks töötamise ning pideva ilkumisega oma taguotsa teemadel. Ning otse loomulikult ei tohi sa siis ka vananeda!

Võiks ju öelda – kah mul uudis. Varjatud naisteviha on Eestis alati olemas olnud, nagu lörtsine talv või naabriviha. Seda vaenu, rahvakeeli vituviha, moodsama nimega misogüüniat, külvavad mõnuga nii mehed kui ka naised. See kandub edasi kuidagi iseenesest. Paljud selle edasiandjad, kes end ka feminismiga ilustada üritavad, poleks oma rolli ilmselt nõus ealeski tunnistama, küllap ei mõtlegi nad midagi halba.

Aga tegelikult. Üks algtaseme misogüünia nähte on eeldus, nagu peaksid kõik naised alati ühel nõul olema ja juba ühtsuse puudumine näitab, et naised on kuidagi halvemad. Ussisugu. Vabandust, aga see pole lihtsalt võimalik, igal naisel on oma piisavalt omalaadne üüratu sisekosmos (nagu ka mehel).

Viimase aja näidetest varjatud naistevihast on ahistuslood, kus sõna võtab ja saab ründaja ehk mees. Kus ohvrid kas ei taha, saa või julge oma lugu rääkida, kinkides nii kogu avaliku ruumi täisrääkimise ründajale. Hääl, mis ainsana kõlab, teeb seda paratamatult.

Otse loomulikult algab misogüünia sellest, kui ohvrile sositatakse – klaarime omade ringis, ära pane asja kella külge, sind tehakse nagunii pulbriks. Ent veelgi hullemini toimivad olukorrad, kus jääb mulje jubedast kiirustamisest – alguses meelitatakse rutakalt pagan-teab-kelle huvides tunnistus välja, hiljem aga jäetakse ohver oma üleelamistega üksi. Ent just sel hetkel paljude julgus murdub ja sõnad libisevad tagasi.

Võttis tagasi – siis ise süüdi?

Misogüünia oleks ka see, kui taolised ärahirmutatud ohvrid jääks siinkohas kuidagi süüdi. Et näe, ikkagi võtsid sõnad tagasi, järelikult süüdi! Ma saan neist aru, kõik pole lõvid. Traumadega saab igaüks erinevalt hakkama. Vahel on vaja veidi aega, see on okei. Ent tuleb mõista – kui sa soovid muutusi, kui tahad paranemist, tuleb alustada pinnu väljatõmbamisest, muidu levib mädanik edasi. See võib olla valus, aga pärast seda saab see koht kinni kasvama hakata.

Misogüünia on ka need kohati kõlavad ametnike hääled, kes otsivad suhtevägivallas süüd „mõlemal osapoolel“. Üks markantsemaid näiteid oli sellest sügisest, kus traagilises juhtumis heideti varju lahutatud naise otsusele uus suhe leida.

Misogüünia on ka viis, kuidas mõnuga hekseldatakse meie riigipea välimust, tembeldades teda  Orissaare seeneliseks. Ükski meespoliitik ei pea esmalt kinnitama, et ta on oma (vähemalt kolm) last eeskujulikult üles kasvatanud, ning alles seejärel söandab tulla sõna sekka ütlema. Enne seda on ta aga põrunud halastamatu stiili- ja vormikontrollil ja teada saanud, et on loll, kole ja paks. 

Misogüünia on ka paraku üsna levinud arusaam, et naisega ei tohi juhtuda kaks asja – saada vanaks ja minna paksuks. Meenutagem aasta algusest, kuidas ühe eksesileedi elu ja füüsis (ja eriti see viimane) mõnuga ribadeks kangutati, unustades, et just nii üks tavaline 50-aastane naine välja näebki. Või et pole teps mitte esimene kord 21. sajandil poolpaljast naisekeha näha. Ning et sel naisel on siiski ka teeneid erinevate tervisekampaaniate ning riigi tutvustuskampaania näol ühiskonna ees – lisaks suudlusele ühel katusel, mis annab meelelahutusmeediale tänini hõrku leiba.

Misogüünia on ka valimisplakatid tänavatel, kus õiglast palka lubatakse just meestele. Ning jah, misogüünia on ka see, kui nii paljude erakondade valimisnimekirjadest leiame naisi alles teisest kümnest. Omamoodi iroonia on see, et ühegi erakonna nimekirjade esikümnetes pole võrdselt naisi – ka neil, mille juhiks on naine (Reformierakonnal on esikümnes kolm, Eesti 200-l neli naist). Võrreldes varasemaga aga peab vist olema õnnelik, et vähemalt Keskerakonnal ja Eesti 200-l oli esikümnesse välja panna neli naist.

Ah et loodus juba tegi nii?

Naiste vähesem väärtustamine on kahjuks osa meie mustrist. Naise koht on olla nurgas ja märkamatu. Ilus kinnine suu kaunite silmade all. Ajaloolane ning sotsiaalfilosoof Ivar Tröner on kirjutanud vanasõnu analüüsides, et need õpetavad naisele eelkõige, et peamine hüve elus on töörabamine, eriti füüsiline töö, ja peaaegu eranditult puudub Eesti vanasõnades naisele osutatav armastus, headus naise isiksuse enda pärast.

Naiste alavääristamise taga pole ilmtingimata bioloogia, nagu nii palju väidetakse – et elu ongi teinud mehed juhtima ja naised hoidma. Et testosteroon on see, mis teeb mehed kuidagi suuremateks ja julmemateks. Paljude vägagi macho-elementidega kultuuriga pärismaalaste juures on naised vastupidi väga au sees olnud läbi ajaloo, argumenteerib Psychology Today autor, psühholoogiadoktor Steve Taylor. Just meie kaasaegses nn lääne kultuuris on naine käinud 6000 aasta jooksul läbi teekonna peaaegu orjusest tänapäeva, kus tuleb ikka veel selgitada – naise arvamus, tasu ja võimalused on sama olulised kui mehe omad.

Eks saab ka väita, et sama vana on üldse varjatud (või siis mitte nii väga) inimvihkamine. Eestlased on pidanud kannatama sadu aastaid – kogu meie pikk ja pime orjapõli ning pidevad sõjad ja muud hädad on toonud kaasa karmi elu, mis sunnib sageli sissepoole tõmbuma. See loob ka olukorra, kus mistahes erinejad on pigem ohtlikud ja kuuluvad ennetavalt mahatampimisele.

Ent nagu üks väga äraleierdatud lausejupp ütleb – see mis tõi meid siia, ei vii enam edasi. Naiste panuse madaldamine taustajõuks on ressursi raiskamine olukorras, kus meil napib nii käterammu kui ka mõistust. 

Mida siis teha?

Meil pole vaja rääkida feminismist. Sel on meie jaoks kahjuks liialt võõramaine ja sõjakas maik man. Enamus inimesi ei taha elada pidevas lahingus.

Naisõiguslust on vaja neil, kellele vilgutatakse päevast päeva virvatulukesi teemal, et nagunii pole sinu töö meestega ju võrdne ja ära rohkem palka taha ega küsi, pereelus pead ikka sina olema andestaja ja hoidja (sest nii on naiselik!) ning kui keegi ka sind käperdama kiskus, siis nagunii ise ahvatlesid. Ning kindlasti on seda vaja neile tuhandetele tublidele naistele, kelle karjäär ja isiklik areng on jäänud pidama meessoost ülemuse ümmardamise taha.

Mõistan, see esimene samm võib olla pelutav. Tegelikult ju pole keskkond muutunud kuidagi nähtavalt misogüünsemaks. Lihtsalt jää on hakanud liikuma. Suure tõenäosusega poleks veel kümmekond aastat tagasi enamik Eriti Tähtsa Mehe poolt soovimatut tähelepanu saanud naisi julgenud sellele ametlikku käiku anda. Või minna nõudma, miks minuga sama tööd tegev mees rohkem palka saab?

Mis oleks sinu esimene samm? Äkki üks Naiste marss täna, laupäeval Tallinnas? Väike samm sinu, suur Eesti naiste heaks.

28 KOMMENTAARI

m
Mina, naine, arvan 19. jaanuar 2019, 17:49
Kuna Manona teenib raha kirjutamisega, siis hakkas tal elatusvahendeid nappima. Inimesed teenivad raha sellega, mida nad oskavad (ehitamine, kudumine...
(loe edasi)
s
Scaramanga 19. jaanuar 2019, 14:19
14. Sa oled enda arvates erineja kui räägid 100% mainstream globalistide propagandat mis on sama igas riigis, ning nüüd propageerid G.Sorose rahastatu...
(loe edasi)
Loe kõiki (28)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee