Eesti uudised

Tige autojuht lõi tänaval kõndinud naise näo veriseks: „Kukkusin pikali. Olin paanikas, kas mu lastega on kõik korras!“ (168)

Liina Hallik, 17. jaanuar 2019 22:22
"Pildi peal olen juba enamus verd näo pealt ära nutnud," sõnab rünnaku ohvriks langenud naineFoto: Erakogu
„Nad sõitsid hästi natuke edasi ja siis pidurdasid järsult. Hüppasid kahekesi autost välja – isa ja poeg – või noh kaks meest. Siis midagi öeldi ja ma sain vastu nina. Verd lahmas. Kukkusin pikali. Nägu ja käed olid verised. Olin paanikas, et kas minu lastega on kõik korras.”

Karin Paulus postitas täna õhtul Facebooki jahmatava juhtumi. „Kõndisin lastega mööda Aru tänavat, mis oli lumehunnikuid ja autosid täis. Kõnniteed meil pole. Signaalitades sõideti peaaegu otsa. Autojuht hüppas umbes 12-13aastase pojaga välja ja lõi mul nina veriseks ja mind pikali. Minu lapsed põgenesid läbi naabrite aia. Kasin end veidi puhtamaks, aga pillin hirmasti.”

Samal teemal

„Ma arvan, et see ei ole normaalne, kuidas inimesed ennast väljendavad,” kommenteeris Paulus juhtunut Õhtulehele. „See oli kell seitse õhtul. Auto omanik, 50ndates mees, läks ilmselt last trenni viima. Mina kõndisin oma lastega, kes on 7 ja 10, mööda Aru tänavat,” räägib Paulus. „Sellise ilmaga on see tänav üks suur lumehang, autod kahel pool. Kõnniteed seal niikuinii ei ole.”

Paulus selgitab, et kohalikud on harjunud teed ühiselt kasutama. „See ongi selline ühiskasutatav ala, kus saab üks auto sõita või jalakäija minna. Olime juba tänavanurgas. Ma ei tea, kas neil oli siis kiire, aga juht hakkas signaalitama ja meid rammima.”

Paulus astus lastega kiiresti eest ära. „Lapsed hüppasid ei tea kuhu.” Ehmunud ema viskas eluohtlikule autole järele pooltühja Coca-Cola purgi. „Pihta ma ei saanud. Nad sõitsid hästi natuke edasi ja siis pidurdasid järsult. Hüppasid kahekesi autost välja, isa ja poeg. Siis midagi öeldi ja ma sain vastu nina. Verd lahmas. Kukkusin pikali. Nägu ja käed olid verised. Olin paanikas, kas minu lastega on kõik korras.”

„Lapsed olid nii ära ehmatanud, et panid jooksu,” meenutab Paulus. „Poeg küsis pärast, et kas need inimesed tahtsid sulle halba, tegid sulle haiget? Selline Eesti elu.”

Šokeeritud naine kutsus politsei. „Loomulikult tegin politseile avalduse,” sõnab kannatanu. „Nad tulid päris ruttu, nad on ju siinsamas Kolde puiesteel. Aga veidi läks ikka aega, seda autot siis enam ei olnud. Auto sõitis alguses parklasse, aga ma ei julgenud sinna järgi minna. Korra juba sain kolki. Eestis ei tule ju keegi ka vahele.”

Ehkki ümberringi liikus ka inimesi, esimese hooga appi keegi ei tulnud. Hiljem pakkunud üks naisterahvas, et võib politsei kutsuda.

„Ma olin ikka nii šokeeritud, et ainult mingid fragmendid jäid meelde. Ma ei ole tavaliselt selline. Aga tavaliselt mind ei lööda ka,” nendib naine. „Ma arvan, et luu ei ole katki, õieti ma ei saa aru praegu. Nii hullusti paistes ei ole. Rohkem olen hingeliselt traumeeritud.”

„Täiesti uskumatu, et sul on 12-13aastane poeg, sa tuled lapsega välja ja siis sa näitad, „kuidas elu käib”! Ja mul on väikesed lapsed näpu otsas, kes põgenevad kusagilt läbi aia,” on naine veel paar tundi pärast õnnetust pisarates. „Minu meelest ei ole see normaalne, et sulle ei meeldi, kuidas jalakäija liikleb, ja siis sa lähed ja virutad talle! Uskumatult nõme.”

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee