Kommentaar

Mart Soidro | Ajakirjanikud poliitikas (4)

Mart Soidro, literaat, 17. jaanuar 2019, 18:26
Postimehe peatoimetaja Lauri Hussari otsus kandideerida riigikogu valimistel Eesti 200 nimekirjas tekitas ägedat poleemikat. Õigem oleks vist isegi öelda, et see sooritus ei leidnud just ülemäära positiivset vastukaja.

Iseenesest ei ole selles sammus ju midagi üllatavat. Ajakirjandusest on poliitikasse varemgi mindud ja üksikud (näiteks Anvar Samost) on naasnud oma esimese armastuse juurde. Hussari puhul pani kulmu kergitama tõsiasi, et nii suure kaliibriga tegija otsustas seda teha nii-öelda kaheteistkümnendal tunnil. Vahetult enne Anu Saagimit, kes kandideerib roheliste nimekirjas. Viimase hetke võidurelvastumine!

Aga tagasi Eesti 200 juurde, kes alguses ei saanud vedama ja pärast enam pidama. Kui nimekirjade esitamise tähtaeg poleks eile kukkunud, leidnuksime kindlasti nende nimekirjast veel mõne üllatava ja huvitava persooni.

Oh aegu ammuseid!

Kuidas endisel Postimehe peatoimetajal Mustamäe ja Nõmme valimisringkonnas võiks minna, seda ei julge ma ennustada. Ringkond on pealinna mõistes väike (8 mandaati) ja problemaatiline (konkurentideks hirmkõvad Taavi Aas, Urmas Paet, Martin Helme, Rainer Vakra ja Urmas Reinsalu).

Möödas on ajad, kus pelgalt ajakirjanikuks olemine tagas kopsaka häältesaagi. See kõik jääb juba rohkem kui veerandsaja aasta taha, kus teada-tuntud ajakirjanikud olid valimistel ka tõelised häältemagnetid.

Pilk protokolli. 1992. aasta riigikogu valimistel pääses Toompeale 14 ajakirjanikku. Teatavate reservatsioonidega, sest kõigi põhi- (või viimane) töökoht polnud otseselt televisiooni, ringhäälingu või mõne perioodikaväljaandega seotud. Aga fakt jääb faktiks: 17st isikumandaadi saajast olid kuus rohkem või veidi vähem neljanda võimu esindajad.

Valimiste kolmanda tulemuse tegi Kindla Kodu särgis Juhan Aare, kes kogus 9341 häält (2,12 kvooti). Talle hingas kuklasse mõõdukas Valve Kirsipuu 9051 häälega (1,81 kvooti). Tõsi, Valve Kirsipuu oli Eesti Teaduste Akadeemia majanduse instituudi teadussekretär, aga valija jaoks ennekõike ikka Eesti Raadio majanduskommentaator. Väliskommentaator Toomas Alatalu kogus 4868 häält, mis andis 12. koha.

Rohelised ja Eesti Ettevõtjate Erakond ei ületanud küll viieprotsendilist valimiskünnist, aga Rein Järlik (5212) ja Tiit Made (4678) said parlamenti isikumandaadiga.

Ja nüüd me jõuame valimisliidu Sõltumatud Kuningriiklased fenomeni juurde. Nende valimisnimekirjas oli kõigest 30 kandidaati, kes võtsid 7,12 % häältest ja kaheksa mandaati. Lihtne oleks väita, et pullimehed (naisi oli nimekirjas kolm, nende hulgas ka Vilja Laanaru) mängisid oma tuntusele ja kasutasid alatult ära meie noore demokraatia. Aga fakt jääb faktiks: kaheksast riigikokku saajast olid kuus vähem või rohkem ajakirjanikud. Kunagine miilits ja hilisem Torgu kuningas Kirill Teiter kogus valimistel 6314 häält. Vanemad inimesed ehk veel mäletavad tema vaimukaid liikluskommentaare Eesti Raadios, mis ei jäänud üleminekuajal sugugi alla „Meelejahutaja“ humoreskidele.

Priit Aimla märkis oma kandideerimisavalduses, et ta on humorist-ajakirjanik. Valimistel võttis ta samuti isikumandaadi ning sai 13. tulemuse, kogudes 4221 häält. Vambola Põder ei jäänud Aimlast palju maha, 4153 häält andsid Edgar Savisaare, Paul-Eerik Rummo ja Illar Hallaste järel valimistel 19. koha.

Teiste kuningriiklastest ajakirjanike saak oli kesisem: Ralf R. Parve kogus 2300, Tõnu Kõrda 1179 ja ajalehe Nädalaring toimetaja Rein Kikerpill 394 häält.

Kui palusin iseloomustada seda seltskonda ühel tollasel ja ka praegusel rahvaasemikul, vastas ta lakooniliselt: „Priit Aimla oli tõsine vend, mis sest, et humorist. Teised ei olnud tõsised tegijad, omamoodi humoristid.“

Aga ärgem nii nukrates toonides seda 1992. aasta peatükki lõpetagem, sest riigikokku pääses ka asisemaid tegijaid. Näiteks aastatel 1967–1990 Eesti Raadios töötanud Krista Kilvet (670 häält) ning mu kursusevennad Jüri Luik (2293) ja Indrek Kannik (1509). Oma töömeheteed alustasid mõlemad poisid ju ajakirjanikena – Jüri oli ajakirja Vikerkaar  poliitikatoimetaja ja Indrek ajalehe Reede (Sirbi eelkäija) publitsistikaosakonna korrespondent.

Ajakirjandus oli popp ja noortepärane

Teise rahakotti pole sünnis piiluda, aga tehkem rahvaasemikele erand. Nimelt kahtlustatakse Toompeal siiamaani, et 90ndate alguses ja keskel teenisid terasemad lapsajakirjanikud sama palju kui riigikogu liikmed. Lehed ilmusid seitse korda nädalas ja käis ajakirjanike meeletu ülesostmine. Piltlikult öeldes: ajakirjanduses liikus siis pea sama suur  raha kui tänapäeval jalgpallis.

Nali naljaks, aga tõsiasi on see, et ajakirjanike tungi Toompeale siis ei täheldatud.

1995. aastal pääsesid parlamenti uutest tulijatest vaid vanema generatsiooni ajakirjanikud: Rein Karemäe kogus 2802, Valve Raudnask 1457, Feliks Undusk 1359, Mart Ummelas 805 ja Mart Siimann 484 häält. Tõsi, Mart Ummelas otsustas mandaadist loobuda ja toimetas ringhäälingus edasi. Ja Mart Siimannist sai mõne aasta pärast peaminister.

Nagu Lauri Hussar, oli ka Anvar Samost aastatel 2011–2013 Postimehe vastutav peatoimetaja. Mantlipärijal muidugi riigikogust väljajäämise ohtu ei ole, sest ta on üleriiklikus nimekirjas nr 2. Järelikult on uuel erakonnal vana peatoimetajaga suured lootused.

Meeldetuletuseks vaid, et Maire Aunaste oli nelja aasta eest IRLi üldnimekirjas viies.

4 KOMMENTAARI

v
valija 21. jaanuar 2019, 09:34
Ekre mõtted on suht asjalikud, mis puudutavad immigrantide invasiooni, RB-le ei ütlemist , Saaremaale silla ehitamist jms. Kui nad veel kaine mõistusega naabritega korralikule läbikäimisele panustaks ja lõpetaks oma kaitseministri kandidaadi hämamise, annaks neid isegi valida.
n
Nõmmekas 18. jaanuar 2019, 18:16
Huvitav lugemine, aga kuidas juhtus, et Riigikokku edukalt kandideerinud ajakirjanike hulgas on jäänud nimetamata Rein Hanson, kes sai 1992. aastal üle 2000 hääle?
Loe kõiki (4)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee