Kommentaar

Toomas Alatalu | Madal valimisosalus ja hääled vanadelt parteidelt uutele (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 16. jaanuar 2019, 18:01
Euroopa poliitikamaastik muutub 2015. aasta lõpust alates üsna ühesuunaliselt – traditsioonilised võimuparteid kaotavad toetust ja areenile pääsevad uued poliitilised jõud, sealhulgas äärmusteks nimetatavad. Enamikul juhtudel toimub see valijate aktiivsuse vähenemise toel.

Madal valimisaktiivsus

Näiteks  2017. aasta Prantsuse parlamendivalimistel osales 48,7% valijaist, samas kui viis aastat varem tegi sama 57,2%! Tendents on niivõrd ilmne, et reegliks on saanud osalemise mahavaikimine – hakkab ju ebamugav, kui tead, et näiteks Euroopa Parlamendi valimistest 2014. aastal võttis osa kõigest 43% valijaist. Ehk siis – Brüsseli härradel ja daamidel on ikka hämmastavalt suur enesekindlus rääkida ja otsustada kogu Euroopa nimel.

Kuna kohe käivitub riigikogu ametlik valimiskampaania, siis on tark meelde tuletada kaht viimast valimist Euroopas – Läti parlamendivalimisi oktoobris ja Hispaanias Andaluusia provintsi valimisi detsembris, mis kinnitasid mujal Euroopas juhtunu jätkumist.

Kui mainida Malagat, Marbellat, Granadat ja Sevillat, siis see ongi Andaluusia, kus eestlased käivad sooja järel. Suurim Hispaania provints 8,5 miljoni inimesega. Ajaloost teame seda, et 1978. aasta põhiseadusega suunati riik kaheparteisüsteemile (konservatiivid ja sotsialistid), mis purunes 2015. aasta üldvalimistel – nüüd on kõikjal omad esindused ka uutel parteidel.

2. detsembril aga läks nagu mujal: suurimaks kaotajaks olid sotsialistid – 1 miljon häält varasema 1,4 miljoni asemel; ka teine põhipartei kaotas (750 000 varasema 1,1 miljoni asemel). Tõeliseks üllatajaks osutus paremäärmuslaste partei Vox, kes suurendas oma toetuse 18 400-lt häälelt 400 000-le. Uustulnukale lubati maksimaalselt 5% toetust, kogunes aga 11%. Sealjuures oli valimisosalus 2014. aasta 62,3 protsendilt langenud 56,4ni.

Tagajärjeks on see, et 37 aastat valitsenud sotsid jäävad opositsiooni ja kolm parempoolset jõudu hakkasid ühisvalitsust moodustama. Kohe käivitus mujaltki tuttav lugu – vasakpoolsete ja roheliste koalitsioon (kogus 585 000 häält, mis tähendas ligi 300 000 hääle kaotamist), keda kuidagi ei rahuldanud Voxi abortide ja migrantide vastane hoiak, tõi oma poolehoidjad tänavatele ja kuulutas välja suure vastasseisu. Hakkas sündima sama, mis USAs pärast Trumpi valimisvõitu: pidevad demonstratsioonid ja vastudemonstratsioonid koos katsetega vastasleeri üritus üle võtta – taktika, mis jõudis veel mullu ka Eestisse.

9. jaanuaril moodustati uus provintsivalitsus, ent ilma Voxi ministriteta. Viimased teatasid, et on sellegagi rahul, sest mitu nende nõudmist võeti uue valitsuse tegevuskavva – 52 000 ebaseadusliku illegaali väljasaatmine, diktaator Franco säilmete ümbermatmisest loobumine jne.

Kui nüüd sama nurga alt hinnata 6. oktoobri valimisi Lätis, siis jällegi osutusid prognoosid vildakateks. Läti parteielu erineb kardinaalselt Eesti omast selles mõttes, et seal pole kunstlikke takistusi uute parteide ja nende liitude loomiseks, mis tagab ka ühes koosluses pettunud tegijatele võimaluse uue koha leidmiseks mujal. Mõistagi liberaal-konservatiivide – ELi toetajate ja euroskeptikute – skaalal.

Aitab vanadest

Kui 2014. aasta valimistel osales 58,85% valijaist, siis äsja 54,58%. Sotside kaotust on lihtne eristada, sest alustasid nad mitme parteiga, ent praegu on kõik ühise katuse all kohalike venekeelsetega parteis Üksmeel, mis on aastaid valitsenud pealinnas Riias. 2014. aastal kogus see partei üle riigi 210 000, nüüd 167 000 häält.

Kaotasid teisedki senised võimuparteid – Ühtsuse (peaminister oli toona Straujuma) 200 000st jäi Uue Ühtsuse nimelise taha 56 000 häält. Maameeste-roheliste (president Vejonis) 178 000st jäi järgi 84 000, rahvuslaste 151 000st aga 92 000.

Kuhu nende kaotatud hääled läksid, pole raske mõistatada – võimulolijaid halastamatult kritiseerinud uustulnuk, euroskeptiline ja populistlik KPV-LV kogus 120 000 häält. Tema liider jurist Aldis Gobzems (sai tuntuks kümme aastat tagasi Maxima poe katuse sisselangemise järgsetes protsessides) nulliti aga peaministrikandidaadina niipea, kui ta oli maininud, et eelistab ministritena vaidlevate poliitikute asemel eksperte.

Kui vanas Euroopas läheb mass massi vastu, siis Lätis kemplevad liidrid – parlament kubiseb peaministriks soovijaist. Tulemuseks on aga see, et valitsuse paneb kokku kõige väiksema esinduse Saeimase võitnu. Ja hoopis seepärast, et teda juhib välislätlane (ja viimasel ajal Europarlamendi saadikuna uuesti Lätist ära olnud) Krišjānis Kariņš.

Suuremate parteide juhtide omavahelist keemiat aitab avada endise ja ilmselt ka tulevase kaitseministri Artis Pabriksi käekäik, kes 2014. aastal pretendeeris peaministriks, ent tõrjuti pankurist presidendi Berzinsi poolt kui ebakompetentne. Oletatavalt andis selleks ettekäände Pabriksi aastaid varem tehtud katse kõigutada 20 aastat OSCE PA peasekretäriks olnud USA diplomaadi Spencer Oliveri tooli.

Otsustaval hetkel jäi söakas lätlane võitlusväljale vaat et üksi, mida kodused konkurendid siiani tema vastu ära kasutavad. Mõistagi vahetas Pabriks seltskonda ja kogus uue eesotsas 101 000 häält. Ka need on omamoodi protestihääled ladviku teatud osa vastu, ent sootuks teistsugused kui ülalmainitud KPV-LV paljudes maapiirkondades kogutud 120 000 häält.

Igal juhul on Läti parlamenti pääsenud seitsmest jõust kolm – kokku 45 mandaati 100st – uute nimede ja nägudega. See on see, mida rahvas ootab – värskus.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee