Kommentaar

Tõnis Saarts | Reformierakond vaevleb kolmikkriisis ehk Miks neil on raske valimisi võita (30)

Tõnis Saarts, võrdleva poliitika dotsent, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste instituut, 15. jaanuar 2019, 17:49
 
Kui võrrelda lähenevaid kevadisi valimisi mägironimisvõistlusega, siis näeme nõlval seitset-kaheksat alpinisti, kes loodavad igaüks omas tempos mäetippu vallutada. Liidripositsiooni hoidev, rõõsa näoga Keskerakond pürib jõudsa tempoga edasi ja vaatab juba kindlameelselt mäetipu poole – energiast, optimismist ja heast vormist sellel alpinistil küll puudu ei tule.

Liidri kannul üritab püsida Reformierakond. Oravamärki kandev võistleja pole sel korral just üliheas vormis: näitab väsimuse märke ja on kuidagi ebakindel. Kahele liidrile hingab kuklasse EKRE, kellel on indu ja jaksu ülearugi, kuid kelle ebatraditsionaalne alpinistivarustus ja ronimisvõtted võivad tipputõusule takistuseks saada.

Liidrikriis – ootusi (veel) mittetäitnud uus juht

Reformierakonnast, tema väsimusest ja ebakindlusest teemegi siinkohal juttu. Kui kunagise vaieldamatult juhtpartei peamine võidulootus tugineb sellele, et ehk ägeneb sõda Ukrainas, või et avalikkust jahmatab mõni korruptsiooniskandaal, mis uuenenud Keskerakonnale ja Jüri Ratasele tõsise hoobi annaks, siis on olukord oravaparteile kehvapoolne küll.

Isegi kui viimane Kantar Emori küsitlus näitab neile võrdset seisu Keskerakonnaga, siis eksperte ja Reformierakonna liikmeid, kes usuksid kindlat valimisvõitu, napib endiselt. Reformierakond on kriisis: täpsemalt liidri- ja sisekriisis ning maailmavaateliseski mõttes. Milles need kolm kriisi avalduvad ja kas olukord ongi nii traagiline, kui esmapilgul paistab?

Mida aeg edasi, seda enam on selge, et Kaja Kallas pole erakonna ega avalikkuse ees täitnud neid ootusi, mis talle oli pandud. Loodeti jõulist ja energilist uut juhti, kes annaks erakonnale uue hingamise ja oleks valimisdebattides särades peaminister Ratasest kaugelt üle, nii et kellelgi poleks kahtlust, kes on Eestile parim valitsusjuht.

Praegune seis on hoopis teine: Kallase avalikud esinemised on paljude hinnangul olnud üllatavalt kahvatud. Samuti pole märke, et Reformierakond oleks uut hingamist ja värskust juurde saanud. Jah, loomulikult võib vastu vaielda, et erakond kirjutas Kallase juhtumisel aastakümne väidetavalt parima ja ideederohkeima programmi ning tema esinemiste puhul on „ilu vaataja silmades“. Samuti võib nõustuda tähelepanekuga, et Kallasele jäi lõppkokkuvõttes liiga vähe aega seesmiselt lõhenenud erakonna kokkulappimiseks ja oma meeskonna ülesehitamiseks. 

Sisekriis – kes ootab Kallase ebaõnnestumist?

Reformierakonna sisekriisi ei sooviks pikalt lahata, kuid mul on mõningate tähelepanekute põhjal tekkinud kolm küsimust. Esiteks, miks on ometi nii, et pidevalt lekivad avalikkusesse teated, et erakond ei saanud mingites küsimustes tõeliselt liberaalset seisukohta võtta (näiteks rändepakt ja sotsiaalmaksu kaotamine), sest Kristen Michal, Jürgen Ligi ja mõned konservatiivsemad oravaparteilased olid sellele vastu? Kes juhib seda erakonda tegelikult ja kui ühtne on ikkagi see meeskond?

Teiseks, miks tekib Kaja Kallasest hetkepositsiooni vaadates vägisi samasugune mulje, kui kunagi Valdo Randpere puhul, kes pidi 2013. aasta omavalitsuse valimistel Tallinna linnapeaks kandideerides leppima sellega, et partei pakkus talle leiget ja poolevinnalist tuge? Seoses sellega kerkib paratamatult esile küsimus: kes ja miks ootab, et Kallaste klanni kõrbeks neil valimistel?

Kolmandaks, miks lahkub erakonnast juba kolmas-neljas prominente poliitik? Minu meelest hea sisekliimaga, entusiasmi ja võitlusindu täis organisatsiooni tullakse, mitte ei lahkuta.

Maailmavaateline kriis – Reformierakond ei anna enam tooni

Reformierakonnale on aga kõige tõsisem väljakutse maailmavaateline kriis. Oravapartei maailmavaate ja edu võti on seni põhinenud kahel alussambal: Vene-vastase tonaalsusega rahvuslus ja rikkust-majja-toov liberaalne majanduspoliitika. Alates Ansipi ajast on partei sõnum olnud üsna lihtne: Eesti ühiskond jaotub eestimeelseks enamuseks, kes toetab riigi kestmist, demokraatiat ja läänelikku orientatsiooni, ning eestivastaseks kontingendiks, kes valib Savisaart ja Keskerakonda ning kiikab Kremli poole; eestimeelsete jõudude lipulaev on Reformierakond, mis ongi iga eestlase loomulik ja esimene valik; kusjuures Reformierakonna turuliberaalne majanduspoliitika on Eesti edu alus, nii et valides Reformierakonna, tagad sa riigile nii jõukuse kui ka turvalisuse. 

Olen juba varem märkinud (Sirp 29.01.2016), et seoses EKRE esiletõusuga ja Savisaare taandumisega näeme, kuidas Eesti poliitikas on järjest jõulisemalt esile tõusmas uus tuumikkonflikt, mida võiks nimetada konservatiivide-liberaalide või rahvuslikku avatust-suletust toetavate jõudude vastuoluks.

Selle lõhe tuumaks pole enam Savisaar ja vene küsimus, vaid fookuses on immigratsioon, vähemuste õigused, Euroopa integratsioon, rahvuslik enesekehtestamine ja liberaalse demokraatia sobivus Eestile. Sellel uuel mänguväljal pole Reformierakond enam kuningas, vaid sabassörkija ja ebamugavasse sundolukorda pandud kohaneja.

Uus rahvusliku suletuse-avatuse lõhe on erakonna liikmed ja toetajad kaheks leeriks jaganud: ühed tahaksid surfata hoogu koguva väärtuskonservatismi laineharjadel, teiste liberaalsed geenid aga ei luba põhimõtteliselt selle mänguga kaasa minna. Tulemuseks ongi, et väidetavalt Eesti kõige liberaalsem erakond ei julgenud rändepakti suhtes mingit seisukohta võtta.

Milliste teiste põhimõtteliste väärtusküsimuste asjus kuuleme Reformierakonnalt edaspidigi piinlikku häma või veel piinlikumat vaikust? See ei saa ju olla jätkusuutlik strateegia. Erakond peab endale lõpuks selgeks tegema, kas lähenetakse tasapisi EKRE-le või jäetakse Eesti poliitika liberaalse tiiva rüppe. Turuliberalismist aga ei tasugi rääkida: Kallase katsed taaselustada 1990. aastate igaüks-on-oma-õnne sepp stiilis neoliberalism sai jaheda vastuvõtu nii erakonnas kui ka valijaskonnas.

Traagika asemel normaalsus

Alles siis leiavad nad lõpuks sellise juhi ja sõnumid, mis nad nelja või kaheksa aasta pärast võimule viiksid. Võib-olla tasuks isegi rohkem mures olla siis, kui Eestis ei toimiks selline tavapärane demokraatliku erakonnapoliitika loogika.        

30 KOMMENTAARI

t
Targutaja 18. jaanuar 2019, 23:42
Tasapisi targutades, kas ei ole mõeldav, et osa reformarite vanast raudvarast lahkub seoses Danske rahapesumasina töö tõttu? Ei saa olla mõeldav, et 1...
(loe edasi)
t
tööline 16. jaanuar 2019, 21:19
Reformil tabav reklaam.Parem tulevik rikastele ehk rikkad rikkamaks ja vaesed veel vaesemaks.Meil võrdsusest,aususest ja aatelisusest rääkimine on mineviku igand ja paha paha
Loe kõiki (30)

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee