Kommentaar

Jaak Valge | Meil on probleem. Kuid teistsugune, kui arvab Kristina Kallas (56)

Jaak Valge, ajaloolane, EKRE, 14. jaanuar 2019, 16:14
 
Kristina Kallas põhjendas eestlaste ja venelaste eraldatust kujutavaid provokatsioonilisi Eesti 200 plakateid 28 aastat lahendamata küsimusega. „Lõhestatud ühiskond on meie päris probleem. Visaku esimesena kivi see, kes ütleb, et see, mis oli plakatil, ei ole tõsi? Meie lapsed käivad erinevates koolides, me töötame erinevates töökollektiivides ja elame erinevates linnaosades. Me vaatame erinevaid telekanaleid ja me isegi võtame uue aasta vastu erineval ajal.“

Nõukapärand

Kõigepealt – väidetav lõhestumine rahvuslikul alusel eestlased versus venelased ei taba tegelikku probleemi. Sest küsimus ei ole etnilises lõhes, mille oleks tekitanud Eesti riik, vaid välispäritolu rahvastiku nõrgas lõimituses, mille tõi meile nõukogude okupatsiooni aegne tohutu suur sisseränne.

Välispäritolu ehk immigrantrahvastiku defineerimisel ei lähtuta isikute rahvusest, vaid sünniriigist. Sisserännanute esimese põlvkonna moodustavad välisriigis sündinud inimesed, teine põlvkond koosneb sisserännanute lastest, kes on sündinud elukohariigis, kuid kelle vanematest vähemalt üks on saabunud välismaalt. Väga pikka aega kestnud sisserändega maades eristatakse ka sisserännanute kolmandat põlvkonda, määratledes nii isikud, kelle vanavanemad on sündinud välismaal. Defineerimisel võetakse aluseks nüüdisaegsed riigipiirid.

Tegemist on põlis- ja välispäritolu rahvastiku loogilise käitumisega. Sama sooviga eraldumisele, mis on loonud immigrantidega asustatud linnaosad Pariisis, Malmös, Brüsselis ja Berliinis. Vahe on vaid selles, et meil on immigrantrahvastiku proportsioon mitu korda suurem.       

Tõsi, mõned tegematajätmised on Eesti riigil tõesti. Näiteks on immigrantrahvastikule suunatud narkopoliitika olnud selgelt ebatõhus. Kõigist narkomaanidest ravialustest oli 2015. aastal vaid 14% eesti rahvusest. Nii võib hinnata, et põlisrahva hulgas on kangete narkootikumide tarvitamine peaaegu viis korda vähem levinud. Vanglates on aga mitte-eesti emakeelega kinnipeetavad proportsionaalselt 1,9 korda „üleesindatumad“. Seejuures ei ole küsimus loomulikult selles, et eestlased oleksid kainemad ja seaduskuulekamad, vaid välispäritolu rahvastik ongi oma nõrgemate sotsiaalsete sidemete tõttu avantüristlikum ja kriminogeensem. See on nii igal pool, tõenäoliselt ka eestlaste puhul Soomes.

Samuti on olnud ebapiisav eesti keelele ülemineku tugi. Mulle pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse tase oleks nii madal kui Eestis, kuid taas tuleb tunnistada, et see on olnud ka erakordselt raske probleem. Väiksema välispäritolu rahvastiku osakaaluga piirkondades on keeleõpe ja lõimumine olnud märksa edukamad.

Moskva aeg

Kuidas aga kujutab Kristina Kallas lahendust ette?

2016. aasta Sirbi intervjuust nähtub, et tema ideaal ei ole Euroopa rahvusriigid, vaid hoopis pooldemokraatlikud Singapur ja Malaisia. Edasi teatab Kallas, et integratsiooniprobleemi ei saa lahendada ilma Venemaa osaluseta. Ning mis põhiline – meie kultuur peaks Kallase visiooni järgi „integreerima elemente kõikide Eesti elanike sümbolitest, representatsioonidest ja väärtustest", ning lubab seejuures, et „eestlastele jäägu nende pastlad, kannel ja „Tõde ja õigus““.

Jättes kõrvale ebaõnnestunud kujundid, samuti täiesti arusaamatu Venemaa osaluse nõude Eesti lõimumisprotsessis, saab välja lugeda, et Kallase arvates peaks Eesti territooriumil tekkima mingi uus kultuur, mis ühendab põlis- ja välispäritolu rahvastiku.

Kui see tähendabki „lõhestatusest“ ülesaamist, siis võib Eesti 200 plakatid küll paika keevitada, sest Kallase eesmärk ei ole saavutatav. Ei suutnud seda poole sajandi jooksul tekitada nõukogude võim nõukogude rahva kujul, ega suuda ka tema, isegi siis, kui Eesti muudetaks autoritaarriigiks. Sest eestlased pole sellega nõus ning ilmselgelt pole see meelepärane ka peamiselt slaavi kultuuriruumist pärit välispäritolu elanikkonnale.

Nõue, et eestlased vahetaksid oma isamaal vabatahtlikult enda ajaloolise identiteedi ja kultuuri mingi eesti-vene hübriidi vastu, pole lihtsalt realistlik. Eestlased võivad oma kultuuri viljelda ainult Eestis, teised rahvad ka päritolumaal. Pealegi jääks hübriidkultuuri pealesurumisel domineerima ikkagi vene keel ja järk-järgult ka vene kultuur. Teisisõnu: esialgu võtaksime uut aastat vastu võib-olla tõesti kell pool kaksteist, hiljem ikka kell üksteist ehk Moskva aja järgi.

Küll aga ei tunne ma ühtegi eestlast, kes ei tunneks siirast rõõmu neist välispäritolu kodanikest, kes soovivad end eestlasena tunda. Kuid eesti rahvuslasele peaks olema mõistetav ka see, kui venelased tahavad Eestis elades ikka venelasteks jääda, samal ajal Eesti riigile ja ühiskonnale lojaalsed olles. Nagu sajandeid meiega edukalt ja sõbralikult ühel maal, aga siiski omaette elanud peipsivenelased või Vene valgekaartlaste uhked järeltulijad, kes kuuluvad edukalt lõimunutena nüüd Eesti põlisrahvastiku hulka.

Valeravi

Niisiis tuleb Kallasega nõus olla – meil on probleem. Kuid see on teistsugune ning Kallase asjatundmatu diagnoos tähendab ka vale ravi pakkumist. Samuti on vaieldav mõte panna eri emakeelega lapsed kohe ühistesse koolidesse – seda eriti piirkondades, kus on venekeelse elanikkonna ülekaal, kelle eesti keele oskus on nõrk või olematu. See oleks kõikide laste suhtes ebaaus, ega toimikski. Kallasega sarnaselt Kiviõlis koolis käinuna kujutan elavalt ette, missuguseid konflikte see tekitaks.

Lõimimine peaks olema ikka mitte eesti koolilaste, vaid kogu meie ühiskonna kanda. Pigem tuleks alustada sellest, et vene emakeelega lapsed saaksid eesti keele selgeks juba lasteaias. Seejärel on nad võimelised jätkama õpinguid eestikeelses koolis. Ühtlasi tuleb vene emakeelega noorte vajadusi arvestades luua neile praeguste vene õppekeelega koolide baasil süvendatud vene keele ja kultuuri õppega eestikeelsed koolid. Tõsi, selle plaaniga oleksime pidanud ammu alustama. Samuti tuleb meeles pidada, et slaavi taustaga isikute sisserände suurenemine, nagu viimastel aastatel, teeb meie lõimumisprobleemid veel raskemaks. Mingist tasemest alates isegi lahendamatuks.

Lõpetuseks. Andres Langemets kirjutas kümme aastat tagasi: „Head poliitikud ja ajakirjanikud, jätke need muulased ometi rahule! Las nad elavad ja kohanevad, nad on sümpaatsed inimesed koos oma etniliste veidrustega. Kas meil siis pole veidrusi?“

Oleme siin omavahel päris kenasti hakkama saanud, hoidkem siis rahu ja väärikust edasi. Seda, mille vastu Eesti 200 oma plakatitega just eksis.

56 KOMMENTAARI

t
Tööstuses ja teenindussektori spetsialistide ametikohtadel tihti vene keele nõue, mitte ainult "soov 20. jaanuar 2019, 18:28
Ahv
l
Lisan 16. jaanuar 2019, 13:27
Praegu on sionistid igal pool üle maailma võtnud endale süütud rüüd ja ka moslemite omad ning karjuvad iseenda tegudest nagu keegi teine oelks neid teinud.
Loe kõiki (56)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee