Kümnesena võtsin karja sugulaste lapsi sappa ja rändasime päevad läbi umbes sealsamas kandis metsi mööda. Mingit eksimist ei tulnud mõttessegi. Kõige väiuksemat (2 aastane) sai kukil kantud, kui ta ise enam ei jaksanud. Aga eks ma olin ka titest peale papsiga seenil käinud, kes pingsalt mulle orienteerumist õpetas.
9-sa aastasena lõpetasin ma 3- klassi. Maapoisina ei olnud ümbruse metsad mulle probleemiks. Tundsin ilmakaari, orientiire ja kompassi. Aga vati sees hoitul linnalapsed on looduses kahjuks üsnagi abitud ja ootamatuse puhul paanikas. Hea, et nende hulgas ka üks asjalik leidus. Muidu, mine tea. Ja ka too täiskasvanu tundub olevat olevat kuidagi saamatu. Politsei teavitamine metsa eksinud lastest olnuks eelkõige just tema kohus. Vahest kartis ta võimalikku vastutust ja venitas, kuigi õhtu tuli juba kätte. Seega riskis lastega. Talvised metsad ja rabad on eksinule ohtlikud, eriti pimedas .
Magama pandi sinnasamasse muldpõrandale. Mäletan, et üks part käis veel minu nina uudistamas, aga ma olin nii väsinud, et ei suutnud selle linnuga dialoogi pidada. Hommikul tuli sõjaväosast auto meile järele ja meid viidi väeossa tagasi. Teenisin sisi Orjoli oblastis Ruskij-Brodi väeosas, aga meie uahsime sealt kümmekond km mööda, Maloarhangelskoe külla. See oli aastal 1967.
Jah! Liikusime positsoonide poole ja igaüks hoidis eesmineja sinelisabast kinni. Tuisk oli tugev, lumi üle kirsavoi sääre japeale eesmineja seja polnud midagi näha. Ühel hetkel kadus seegi silmist ja siis ei teadnud kuhu poole sumada. Mäletan, et sai tunde kuhugile mindud kuni lõpuks kuulsime koera haukumist. Püüdsime suunda sinnapoole hoida ja lõpuks jõudsime, min aja veel minu sabas jõlkunud viis meest, mingisse külasse. Onnis sibasid ringi pardid ja muldpõrand oli pardisitta täis aga pererahvas oli sõbralik. Anti süüa kedetud kartulit (koorega) ja peale juua samakat. Magama pandi sinnasam
Kui matkajuhil aru peas ei ole, siis ei saa selliseid matkajuhte omapäi metsa lasta ja veel üksi, ilma teise täiskasvanud saatjata ja koos suure grupi alaealiste lastega
Minu arust on 9-aastane piisavalt suur. Ise käisin üheksaselt oma nooremal õel lasteaias järel. Tikku oskasin tõmmata ja suppi soojendada. Väiksest riideauku terveks nõeluda ka. Telefoniga oskasin ka rääkida, aga muidugi mitte mobiiliga, vaid taksofoniga, kord pidin õele kiirabi kutsuma, kui ta vastu betoonrõngast pea veriseks lõi. Antud eksimise juhtum on aga kummaline. Kas grupijuht lastele enda moblanumbrit ei andnud? Mis metsik mets seal rabaveeres kasvab? Aga noh, lõpp hea, kõik hea. Vähemalt oli mobiil seekord asja pärast, mitte mängude ja nisama lobisemise jaoks.
Selle loo taustal oli minu vanaema eriti julge. Hommikul andsime teada, et läheme metsa ja õhtul tuleme tagasi. Ei mingeid mobiiltelefone. No tavaliselt olid koerad kaasas need ei läinud ilma meieta metsast kuhugile.
Hea et eksirännak õnneliku lõpu sai. Huvitav, et keegi pole lastele õpetanud, eksimise korral minna tagasi tuldud teed, ehk siis mööda jälgi mis eriti märgatavad lumikatte korral.
samuti otsis. Kust tema võis arvata, et lapsed nii kaugele läksid ja jäta ülejäänud omapead - jõuad tagasi, on järgmised kadunud. Küllap oleks temagi politsei appi kutsunud
Selgita palun, mida tähendab sinu mõõistes "natuke jalutada?" 10 min, tund aega,? Kui kaugele neil oli lubatud minna võõras kohas, kus nad kiiresti silmist kaovad?
Kas selline võiks olla matkajuht.Miks ta ise ei helistanud politseisse.Kallid lapsevanemad,tehke selleks kõik ,et sellised vastutustundetud matkajuhid saaks oma karistuse,täiega,ei mingit halastust!
Selles loos pole mitte keegi süüdi kuna lapsed on alati uudihimulikud ja sinna ei saa midagi parata ja pealegi lõpuks said kõik tervelt ja soojalt oma kodudesse.
Linnas päise päeva ajal on alati võimalus kellegi käest õiget suunda küsida.Metsas sageli mitte.Oravad,jänesed jm.metsaelanikud paraku inimese keelt ei oska.
lapsed eksivad toaski ära,mis sa siis veel metsast räägid!Ei olda metsaga harjunud ja kohe tekib paanika,hakatakse nutma ja kaotatakse mõtlemisvõime.Lapsi peaks rohkem loodusesse viima,et nad oleksid osa sellest,mitte osa nutitelefonist!
Ma ei ole metsas kunagi eksinud./ 12. jaanuar 2019 09:39
Aga vene kroonus eksisin talvel stepis.Ümberringi vaid lumine väli.Lõpuks nägin eemal tulesid.Suundusin tulede poole ja jõudsin tagasi punkti,kust teed alustasin.
:D suppi keetis ja ootas millal lapsed sellelt pisikeselt ringilt tagasi jõuavad , mida ta oli lubanud lastele ... oleks siis võinud signaalitada ja ühendust hoida politsega .
Milleks seda ajalehe artiklit uuesti vaja oli ?? lugesime isegi ,see juba targutamisena ja end targaks tegemise soov , või oled veel unine , mine tuttu !
..artiklit,sest lubati natuke jalutada,kuid läksid kaugemale ja väljas hakkas pimenema.Jumal tänatud,et üks poiss säilitas rahu ja oskas päästeabile helistada.Tubli poiss ja hea kasvatus vanemate poolt,et oskas helistada.
On ikka tähtis, et lapsi kasvatataks ellu jääma. Praegu on imekspandav, kui vähe nad ikkagi oskavad eluks vajalikke praktilisi asju. Vanemad juba ise ei oska midagi.Peale arvutiasjanduse muidugi.
Oh nûûd on kôik kôvad hukkamôistjad. Me kàisime nôuka ajal klassiga Tallinnas muuseumites, olime 8 aastased, peale kohustuslikku programmi oli tund aega vaba aega, kogunemiskoht oli teada. Kes ringi jôlkus, tegi seda omal vastutusel, môni ostis jààtist, osad kàisid poes, pàrast kokkulepitud kellaajal olid kôik tagasi.
Milles see matkajuht sûûdi on? Et lapsed grupist omavoliliselt eraldusid?
ärge targutage.metsas kui oled võhik eksid ära 10 minutiga.tubli pois kes ei laskund paanikasse.kahju et lastele õpetattakse ainult nutti.olen kõva seenel käija kogematta üks siht eksida oledkieksinud.tuleb võtta appi kaine mõistus ja kõrvataha pandud tarkus ja oledki väljas mis sest et näiteks autost paar km kaugemal