Maailm

ROOTSLASED NAGU PEATA KANAD: uus valitsus sünnib väga raskelt (14)

Allan Espenberg, 12. jaanuar 2019, 08:15
SENINE VALITSUSJUHT: Rootsi sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven sai peaministriks 2014. aasta sügisel toimunud parlamendivalimiste tulemusena. Pärast mullu septembris toimunud parlamendivalimisi on ta jätkanud peaministri kohusetäitjana. Viimastel andmetel asub ta tõenäoliselt juhtima ka uut valitsuskoalitsiooni, mille loomine on veninud.  Reuters/Scanpix
Viimasel ajal ei suuda mitu Euroopa riiki kuidagi endale valitsust moodustada. Üheks selliseks hädapätakaks on Rootsi. Aga milles on asi, et rootslased pole neli kuud pärast valimisi ikka veel jõudnud üksmeelele uue peaministri isikus ja tulevase valitsuse koosseisus?

Eelmise aasta 9. septembril peetud parlamendivalimistel sai parempopulistlikuks ja isegi äärmusparempoolseks erakonnaks, aga ka paariaparteiks nimetatav Rootsi Demokraadid (Sverigedemokraterna, SD) 62 saadikukohta 349st, mis polnud küll ideaalne tulemus, kuid millega võisid parteijuhid siiski enam-vähem rahule jääda, sest riigi stabiilse sisepoliitilise elu suutis erakond tänu valijate suurele toetusele pea peale pöörata. Kuna Rootsi Demokraatide valimisprogrammi üheks tähtsamaks osaks oli migratsioonipoliitika karmistamine, siis pidid sedasama teed minema ka traditsioonilised suurparteid, lubades samuti immigratsioonile päitsed pähe panna.

Samal teemal

Praegune võimupartei Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (Sveriges socialdemokratiska arbetareparti ehk Socialdemokraterna, SAP) naasis valimistelt 100 mandaadiga, jäädes sellega endiselt riigi suurimaks parteiks. Samas oli parteijuhtidel mõtlemisainest palju, sest pärast erakonna moodustamist ehk viimase 110 aasta jooksul poldud kunagi kogutud nii vähe hääli – vaid 28,26%. Rootsi teine suurpartei – Mõõdukas Koonderakond ehk moderaadid (Moderata samlingspartiet ehk Moderaterna, M) sai 19,84% valijate toetuse, mis päädis 70 saadikukohaga.

Parlamenti jõudnud parteide arv jäi samaks – nii 2014. aastal kui ka 2018. aastal andsid valijad mandaate kaheksale erakonnale. Kuid asja tuum peitub selles, et kui mõlemad traditsioonilised parteid kaotasid mullustel valimistel 13–14 mandaati, siis Rootsi Demokraadid võitsid võrreldes eelmiste, 2014. aastal peetud valimistega sama arvu saadikukohti juurde. Kuna viiest ülejäänud parteist parandasid mullu oma tulemust koguni neli, siis oligi käes patiseis, sest ükski suurparteidest ei suuda moodustada valitsust üksinda või minimaalselt koalitsioonipartnereid kaasates. Näiteks 2014. aastal moodustasid sotsiaaldemokraadid kiiresti ühisvalitsuse rohelistega, kuid mulluste valimiste tulemused taolist võimalust enam ei pakkunud.

Kuigi vahetult pärast valimisi oli nii mõnigi parteijuht vägagi optimistlik ja lubas valitsuse niuhti kokku panna, siis tegelikkuses kujunes olukord hoopis vastupidiseks. Viimaste kuude jooksul on välja käidud erinevaid stsenaariume ja kombinatsioone valitsuse moodustamiseks, kuid kord polnud need sobivad ühele portsule parteidest, kord teisele. Nii pole tänaseni suudetud moodustada ei vasak- ega paremtsentristlikku valitsust.

„PAHA POISS“: Paramäärmusluses süüdistatud Rootsi Demokraadid said Jimmie Åkessoni juhtimisel valimistel 62 saadikukohta. Nendega ei soovi aga teised parteid valitsust moodustada.  AFP/Sanpix

Üks põhjus patiseisu tekkimises seisneb ka selles, et ükski partei ei julge tegemist teha või veel vähem valitsust moodustada Rootsi Demokraatidega, mida paljud peavad natslikuks parteiks, mis suurendab ühiskonnas vihavaenu ja leppimatust. Samas pole tänapäeval enam võimalik välistada koostööd parteiga, millel on suur rahva toetus. Taoline poliitika enamasti ei funktsioneeri ja tekitab suuremaid probleeme kui koostöötamine. Pealegi on Rootsi Demokraatide liider Jimmie Åkesson rõhutanud, et kui nende parteist hakatakse valitsuskõnelustel mööda minema, siis teevad demokraadid kõik selleks, et sellist valitsust ametisse ei kinnitataks. Siiamaani on Åkessoni lubadus vett pidanud.

Suurim koorem on kanda spiikril

Eelmise aasta lõpus oli veel pisike lootus, et äkki õnnestub jõuludeks – n-ö jõulukingituseks – valitsus kokku panna, kuid sellel lootusel polnud määratud täide minna. Nüüdseks on parlamendivalimistest möödunud juba veidi üle nelja kuu ja uuest valitsusest pole isegi haisu mitte.

Senini oli Rootsi olnud stabiilsuse musternäide, kuid nüüd on midagi väga valesti. 2014. aastal saadi uus valitsus ametisse vannutada juba 19 päeva pärast valimisi, aga mitte kunagi varem pole selleks kulunud üle 25 päeva. On välja arvestatud, et valimistest kuni uue valitsuse moodustamiseni on sellele protsessile keskmiselt kulutatud ainult kuus päeva. Aga nüüdseks on valimistest möödunud juba 125 päeva ja isegi pisikest lootusekiirt pole veel tekkinud.

Parlament on spiikri esitatud kaks peaministrikandidaati tagasi lükanud, mida varem pole Rootsi poliitikas ette tulnud. Uus katse peaminister ametisse saada võetakse ette juba järgmisel nädalal ja kui seegi vilja ei kanna, siis suureneb ennetähtaegsete valimiste võimalus hoobilt. Asi on selles, et Rootsi põhiseaduse kohaselt korraldatakse erakorralised valimised siis, kui neli valitsuse moodustamise katset on luhtunud.

Viimaste kuude jooksul püüdsid kahe traditsioonilise partei juhid Ulf Kristersson (moderaadid) ja Stefan Löfven (sotsiaaldemokraadid) küll mitmel korral valitsust kokku panna, kuid parlament vilistas nende plaanid ja ettepanekud välja ning ei andnud neile valitsuse moodustamiseks volitust. Ka Rootsi Keskpartei juhile Annie Lööfile anti võimalus proovida kätt valitsuse moodustamisel, kuid ta loobus sellest üsna kiiresti. Rootsi ajakirjanik ja sisepoliitikaekspert Mats Knutson ütles Lööfi ponnistuste kohta, et viimane oli kaotanud juba enne, kui ta üldse mängu sisenes.

Rootsi parlamendi spiiker Andreas Norlén. Reuters/Scanpix

Rootsi tähtsamaks poliitikuks on kerkinud praegusel ajal Mõõdukasse Koonderakonda kuuluv Andreas Norlén, kes eelmise aasta 24. septembril valiti parlamendi – Riksdagi ehk riigipäeva uueks esimeheks ehk spiikriks. Kuna Rootsi riigipea ehk kuningas päevapoliitiliste probleemidega eriti ei tegele, siis lasub kogu vastutus sisepoliitilise olukorra klattimisel eeskätt Norlénil, kelle esmaseks ülesandeks on nimetada peaministrikandidaat ja määrata hääletuskuupäevad parlamendis.

Portaali The Local Rootsi väljaanne kirjutas eelmisel kuul koguni, et praeguse Rootsi peamiseks poliitiliseks terminiks on kujunenud liitsõna „talmansrunda“, mis koosneb sõnadest „talman“ (parlamendi esimees) ja „runda“ (voor). Talmansrunda on poliitilise protsessi selline staadium, kus spiiker peab nelja silma all kõnelusi eri parteide juhtidega, et kujundada välja parim viis valitsuse moodustamiseks. Nimetatud artiklis rõhutati, et viimaste kuude kõnelused on veninud nii pikaks, et neil on ära söödud hulgaliselt kooke ja ära joodud palju kohvi, kusjuures üks parteijuht olevat kostiks toonud koguni kodus küpsetatud kaneelikukleid.

Kordusvalimisi püütakse vältida

Kuigi nii Ulf Kristersson kui ka Stefan Löfven kukkusid valitsuse moodustajatena läbi, peab Norlén siiski vaid neid kaht meest ainsateks võimalikeks peaministrikandidaatideks ja andis neile lisaaega teiste parteidega kokkuleppele jõudmiseks. Praegustel andmetel lõpeb läbirääkimisteks võimaldatud aeg 14. jaanuaril ning lõpphääletamised peaksid toimuma 16. ja 23. jaanuaril. Kui järgmise nädala 16. jaanuaril mingit edu ei saavutata, siis saab viimaste kuude tähtsaimaks päevaks (D-Day ehk Dagen D) 23. jaanuar, kui otsustatakse Rootsi valitsuse saatus.

Kuna kõik parteid teavad väga hästi, et kui ka need hääletused ei too riigile uut valitsust, siis tuleb seaduse järgi korraldada uued valimised. Ajakirjanduses on oletatud, et hirm ja kartused uute valimiste ees võivad parlamendifraktsioonides olukorda mõnevõrra muuta, mistõttu pole sugugi võimatu, et just viimasel hetkel teeb mõni erakond vajaliku järeleandmise, asub kompromissiteele ja annab rohelise tule uue valitsuse kokkupanemiseks. Lisaks ei ennusta avaliku arvamuse küsitlused uutel valimistel parteidele suuri muutusi ning loomulikult heidutavad nii poliitikuid kui ka kogu ühiskonda ka suured rahalised kulutused uutele valimistele.

„Rootsi vajab valitsust,“ hüüdis Norlén eelmisel kuul juba üsna meeleheitlikult. Veel teatas parlamendijuht parteidele, et uued valimised mõjuksid halvasti Rootsi demokraatiale: „Kordusvalimised oleksid Rootsi poliitika jaoks tõsiseks ebaõnnestumiseks. On oht, et süsteemi usaldusväärsus kahjustub tõsiselt.“

PAREMTSENTRISTLIK ALLIANSS LAGUNEMAS: Neljast sellesse kuuluvast parteist on Keskpartei juht Annie Lööf (vasakul) ja Liberaalse Rahvapartei juht Jan Björklund (paremal) valmis toetama sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsust. Mõõdukas Koonderakond eesotsas Ulf Kristerssoniga (vasakult teine) ja  Kristlikud Demokraadid Ebba Busch Thori (paremalt teine) juhtimisel jäävad sel juhul opositsiooni.  AFP/Scanpix

Reedel tuligi Stockholmist teade, et väidetavalt on sotsiaaldemokraadid, rohelised, Keskpartei ja Liberaalne Rahvapartei jõudnud esialgsele kokkuleppele, valitsuskoalitsiooni moodustavad taas sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Peaministrina jätkaks sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven. Kokkuleppe peavad aga heaks kiitma ka parteide juhatused.

ROHELISTE JUHT: Uude valitsuskoalitsiooni kuuluksid ka rohelised eesotsas Gustav Fridoliniga. Facebook

Valitsuste moodustamine võtab Euroopas üha rohkem aega

Amsterdami ülikooli politoloogiaprofessor Sarah de Lange on viimaste aastate tendentsi Euroopa poliitikas iseloomustades märkinud: „Suured parteid muutuvad väiksemateks, aga väiksed parteid suuremateks.“ Just see ongi peamiseks põhjuseks, miks Euroopa riikide parlamentides on 2010. aastatel väga sageli satutud raskesse olukorda valitsuskoalitsioonide paikapanemisel. Kuna kõik märgid näitavad nimetatud tendentsi suurenemist ja tugevnemist, siis võib oletada, et tulevikus hakkab üha rohkem riike jääma valitsuste moodustamisel hätta, mistõttu pole välistatud, et mõnes riigis võib valitsemissüsteem isegi kokku kukkuda.

Amsterdami ülikooli politoloogiaprofessor Sarah de Lange. Twitter

Hollandlanna Sarah de Lange on kindlasti õige inimene ütlema, et Euroopa poliitikas toimub fragmenteerumine ja polariseerumine, sest just Holland on selles osas pikka aega olnud n-ö teenäitajaks. Hollandis valitakse parlamenti alati kümmekond parteid või isegi rohkem, mis ei soosi valitsuste kerget moodustamist. Keskmiselt kulub Hollandis valitsuse moodustamiseks 2,5 kuud, kuid rekordiline tulemus pärines 1977. aastast, kui valitsus suudeti kokku panna alles 208 päeva pärast valimisi. Mullu aga püstitati uus rekord, kui Hollandi valitsuse moodustamiseks kulus 225 päeva ehk üle seitsme kuu. Seetõttu on hakatud raskusi valitsuste moodustamisel nimetama mõnikord „hollandi epideemiaks“ või „hollandi katkuks“. Kõige ilmekamalt oli selle protsessi tulemusi näha aastatel 2010–2011 Belgias, kus uue valitsuse kokkupanemiseks kulutati 542 päeva.

Senised olulisemad sündmused:

9. september – parlamendivalimistel ei kogunud ükski partei ega allianss valitsuse moodustamiseks vajalikku mandaatide arvu.

11. september – sotsiaaldemokraadid kontakteerusid poliitilise kriisi vältimiseks kõigi parlamendiparteidega peale Rootsi Demokraatide.

24. september – Rootsi Demokraatide toetusel valiti parlamendi juhiks moderaat Andreas Norlén (senini oli parlamenti juhtinud sotsiaaldemokraat).

25. september – parlament avaldas umbusaldust peaminister Stefan Löfvenile, kuid parlamendi spiiker palus tal jääda juhtima ajutist valitsust.

2. oktoober – moderaatide liider Ulf Kristersson sai pakkumise valitsuse moodustamiseks.

14. oktoober – Kristersson loobus valitsuse kokkupanemisest, kuna ta ei leidnud endale piisavalt toetajaid.

15. oktoober – Löfvenile anti valitsuse moodustamise ülesanne.

29. oktoober – Löfven loobus ülesandest.

5. november – Kristersson sai uue võimaluse.

14. november – parlament ei pidanud Kristerssoni uue peaministri vääriliseks.

15. november – Annie Lööf asus uurima valitsuse moodustamise võimalus

22. november – Lööf teatas, et ta ei suuda parteide hulgas kompromissi saavutada.

12. detsember – Löfven nimetati peaministrikandidaadiks ning ta asus moodustama valitsust sotsidest ja rohelistest.

14. detsember – Löfven ei saanud valitsuse moodustamiseks parlamendiliikmetelt vajalikku toetust.

14 KOMMENTAARI

14. jaanuar 2019, 20:03
Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei ehk siis vasakäärmuslased.
a
axel 14. jaanuar 2019, 16:52
Kõiki euroopa riike juhivad peata ja selgroota kanad!! Nii mannetuid poliitikuid pole viimased 30 aastat nähtud!!!
Loe kõiki (14)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee