Kommentaar

Katrin Pauts | Millal lõpeb arutu kangelasekultus ja haige julgeb end ravida? (66)

Katrin Pauts, kirjanik ja teletoimetaja, 11. jaanuar 2019, 16:00
 Martin Ahven
„Eile õhtul oli palavik peaaegu 40, aga näe, ajasin ikkagi kargu alla!” uhkeldab lauanaaber ja löristab taskurätti vägeva klombi värsket tatti. Tatiröötsatuste vahele jutustab ta lugusid oma kangelaslikest sugulastest  – tema isa käinud kahepoolse kopsupõletikuga metsatööl. Näed, temal kord juba olevat sihuke kasvatus, et vinguda ei tohi! Tuleb selline kolleeg tuttav ette? Aga ülemus, kes talle takka kiidab? 

„Oh, pole tal häda midagi!” põrutab produtsent, kui näost hall operaator salli sisse köhib. Kõik juba turtsuvad ja nuuskavad natuke, viirusnakkus on levinud, aga mis see meestele teeb. Televisioon on üks neist aladest, kus tõbiseid ei tolereerita. Saated peavad kindlaks ajaks eetrisse jõudma, kukkugu meeskonnal või jalad alt.

„Noh, juba terve või? Kaua veel aega läheb?” uurib teine ülemus kärsitult, kui mu haigestumisest on möödunud kaks ja pool päeva. Tean oma kogemustest, et aladel, kus haigena tööle ilmumist peetakse kangelaslikkuse tipuks, ei tihata oma hädadest rääkida. Litsud hambad risti ja rühid edasi, sest kui sinust hakkavad levima jutud kui nõrgukesest, kes võib ükspäev haigeks jääda, ongi su karjääriga kõik.

Paar-kolm viimast aastat oli mul tervis kehvapoolne ja lõppes kogu see jama alles mullu detsembris erakorralise operatsiooniga. Mulle öeldi pärast oppi, et olin juba kaua haige olnud. Miks siis end varem ei ravinud?

Paraku ei olnud aega. Monteerisin öösiti saateid. Kirjutasin raamatuid, artikleid ja teleseriaali. Kogu aeg oli tähtaeg ees, millegagi kiire. Eks tõbi saanud sellest ka alguse, et kõik muu tundus tervisest tähtsam. Tegin tööd kolmele tööandjale korraga ja magasin ööpäevas ehk kaks-kolm tundi.

Tagajärjed ei lasknud end oodata. Kõigepealt läks unepuudusest ja ebaregulaarsest toitumisest tuksi ainevahetus. Siis psüühika – olin närvihaige kümnendas astmes. Siis hakkasid kõhuvalud ja öised oksendamised. „Järgmisel nädalal lähen,” lubasin pidevalt. Alati oli mingi ahvatlev töö, mis vahele tuli. Alati oli tunne, et kui ma seda vastu ei võta, äkki uut võimalust kunagi ei tulegi. Moonakarahva geenidesse salvestunud alalhoidlikkus lõi välja.

Kartsin meeletult, et kui juhtme seinast tõmban, tõmmatakse omakorda mulle jäme punane kriips peale: igavene hädavares, persona non grata. Tunnistan, et kõik see istus mu enda peas. Ainult kust sihuke enesehävituslik kompleks üldse alguse sai?

Haige on alati süüdi

Kui haigeks juhtun jääma, tabab mind mitu enesepiinamise etappi. „Hääl on sul küll reibas,” märgib ülemus, kui telefonitsi haigestumisest teatan. Kurat, loll olin, mõtlen, ei taibanud hädiselt kähiseda, vaid rääkisin normaalselt. Tekib kiusatus kohale minna, et tõestada, kui haige ma siiski olen, aga seegi ei pruugi aidata. 

Kord, kui olin kõhuvaluga siruli ja palusin tuttaval apteegis ära käia, ütles ta rohuga mu ukse taha saabudes esimese asjana: „Oh, sa näed nii hea välja.” See ehk oligi mõeldud heatahtliku komplimendina, aga minu kõrvus kõlas see nagu etteheide. Vahel tundub mulle, et päriselt haigeks ollakse valmis pidama ainult surijat: kahvatu, luider, aukus silmade ja hõredate tuhmide juustega võdisevatel jalgadel vaaruv zombi, kes suudab kuuldavale tuua vaid oigeid.

Ega keegi ole otseselt nii öelnud, et lõpeta simuleerimine ja kasi tööle. Haige halvustamiseks on peenemaid psühholoogilise töötluse vahendeid, mis pikapeale mõju avaldavad. Kellel poleks kolleegi, keda ülistavalt esile tõstetakse, sest ta pole eales olnud haiguslehel. Kellel poleks tuttavaid, kes pidevalt praalivad, kuidas nad mingi tühise viiruse tõttu midagi tegemata ei jäta.

„Vau! Kui tubli!” mõeldakse ja kiidetakse kaasa, kuigi võiks ju hoopis imestada, mis idioot see enda ja teiste tervisega mängib. Minulgi on sõpru, kellele helistades ei tasu iialgi küsida, kuidas läheb, sest sellele järgneb nii pikk käsil olevate tööde nimekiri, et tahaksid alaväärsustundest läbi põranda vajuda. „Ma pole viis aastat puhanud!” lõpetab selline tüüp peaaegu iga kõne. Ehk on siingi orjarahva ürgsed geenid mängus, et inimese kvaliteedi ja staatuse määrab hobujõud.

Kui lõpuks arsti juurde jõudsin, tuli uus rünnak teisest suunast. Mis ülemused need on, kes ei tunnista töö- ja puhkeaja seadust ja kas ma siis ise seda seadust ei tunne? Mis inimene endast absoluutselt ei hooli? Kes see loll üldse elab nii, et jääb haigeks? Pomisesin midagi pangalaenudest ja tundsin end järjekordselt lollina (kes kahtlemata olen olnud kah).

Nõukogude pärand?

Olin nagu kits kahe kuhja vahel. Haige olla oli jube piinlik, aga häbi oli ka arsti juures oma hädade üle kurta. Ma ei hakka parem rääkima tuttavatest, kellelt tuli vahel imelikke vihjeid, millest kõigest mu haigus võiks põhjustatud olla.

Osale inimestele tundub eriti hea mõttena teise hädade üle nalja teha, see nagu oleks tugevuse tunnus. Kui keegi on mõnda aega vindunud, harjutakse sellega („Noh, surema ta ju ei hakka? Pole sel juhul häda midagi!”).

Lõpuks ei teinud ma enam midagi, ei pöördunud enam kuhugi, vaid panin haiguse ooterežiimile. Tundus lihtsam kannatada ja ignoreerida, imele loota. Ma ei läinud mitu aastat arsti juurde. Tööd üritasin teha haigust varjates. Kui asjalood hullemaks läksid ja projektides tuli teha juba pikemaid pause, mõtlesin ettekäändeks midagi muud välja. Ainult mitte seda haigusejuttu! Mul oli süütundest ja alandusest kõrini.

Ma ei tea, kas on õiglane halvustavas suhtumises haigetesse süüdistada ainult läänelikku edukultust või Tammsaarele omistatud „tee tööd, siis tuleb ka armastus” narratiivi. Nõukaajast meenub ju samasugust juhmi heroismi. Nõukogude inimene pidi olema rauast ja betoonist. Laupäevakuid mäletate?

Lumehelves teab paremini 

Kasutatakse ka väljendit „protestantlik tööeetika”, mida võib seostada Saksa kultuuriruumiga. Mu lapsepõlves oli tavaline, et pärast koolipäeva tuli kodus tööd teha. Mõtlen – tõsiselt töötada. Kasuisa sundis mind käruga põllult kive vedama ja kui ma tempot ei hoidnud, sain rehavarrega matsu selga. Ta oli nii nõudlik, et sahmerdasin kodus sihitult ringi, et jätta muljet, nagu oleks mul kogu aeg midagi tähtsat teha.

Klassiõde ärkas igal hommikul kell kuus, et enne koolitunde lehm ära lüpsta. Õpingutes maha jäänud klassikaaslased praalisid: milleks mulle haridus, nagunii lähen traktoristiks või kalakombinaati. Kui sugulast on vaja hea sõnaga meeles pidada, ei räägita tema hobidest ega iseloomust, vaid ikka, kui palju ta töötas.

Sissejuurdunud rügamiskultuse tõttu on heaks tavaks saanud nn lumehelbekeste ehk tänapäeva noorte kirumine – kui neile töö ei meeldi, tullakse pikemalt mõtlemata ära, reisitakse hoopis, tegeldakse pehmete väärtustega, mis ei too niivõrd sisse, kuivõrd kosutavad hinge. Olen isegi tähele pannud, et kui saad meeldivalt aega veeta, kaovad füüsilised hädad nagu nõiaväel.

Võimalik, et elan lihtsalt vale põlvkonna keskel ja tulevikus meil tervistsalgavat tööorjust enam ei ole, haiged saavad end süümepiinadeta ravida, kõik on õnnelikud ja elavad kauem. Kokkuvõtteks saab nõnda ehk rohkemgi rikkust kokku aetud.

66 KOMMENTAARI

p
Peeter 14. jaanuar 2019, 12:35
Haigena tööl käimine ei ole "arutu kangelasekultus", vaid selle põhjuseks on hirm näha palgapäeval suurt auku rahakotis!
l
leonhard 13. jaanuar 2019, 19:05
ikka vastavalt standartite tõsidusele
Loe kõiki (66)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee