Kommentaar

Mart Soidro | Hüsteeriast ja Eesti 200 valimisplakatitest (15)

Mart Soidro, literaat, 10. jaanuar 2019, 18:26
 TH
Pärast jõulurahu ja aastavahetust alustas Eesti 200 särtsakalt oma valimiskampaaniat. Rohkemgi veel: uutest tulijatest räägiti sel nädalal rohkem kui kõigist konkurentidest kokku.

Esmaspäeval ilutsesid Hobujaama trammipeatuses plakatid: „Siin on ainult eestlased” ja „Siin on ainult venelased”. Teisipäeval olid need asendatud uute sõnumitega: „Eestlased ja venelased. Käivad ühes koolis” ja „Eestlased ja venelased. Käivad ühel peol”.

Lihtne ja arusaadav, ei midagi üle mõistuse. Kui poleks valimiskampaaniat, võiks arvata, et seda on soovinud mõni õrnas eas nooruk, kes on targem kui 5 b. Vettinud mäkrade plakatite taustal, kelle kaaslaseks ka mõni tuunitud roosiõis ja mida terve Tallinn on täis.

Need plakatid ei jätnud kedagi ükskõikseks ega ajanud haigutama. Neid oli küll kokku vaid 6, aga nad kõnetasid inimesi rohkem kui kogu Ülo Kiple (1962-1989) looming nõukogude arhitektuuripärandil 80ndate algusest: „Haiguste ravi. Kontrollitud.”

Järgnev solvumine ja hüsteeria aga kinnitasid, et Eesti 200 oli torganud oma käe herilasepessa ja võtnud Indrek Tarandilt nende valimiste tuletungla üle. Eesti 200st sai uus märklaud ning nad tambiti konkurentide ja ka ajakirjanduse poolt halastamatult maha. „Õilishinged”, kes veel kuu aega tagasi õigustasid jalahoope, olid kalendriaasta vahetudes muutunud aga eriti õrnatundelisteks.

Oh seda kahepalgelisust ja silmakirjalikkust!

Väike vahelepõige. Meenus 1995. aasta valimiskampaania, kus linnapilti ilmestasid kollased plakatid, kus vanema daami kõrval tema keskealine poeg – nii võis neid nähes mõelda mõni poliitikakauge inimene. Aga õnneks tuli raadiost Biitlite Yellow Submarine taustal ka selgitus, et mitte öelda hooplemine: „Meil on Kallas ja meil on Kirsipuu. Reformierakond, Reformierakond”. See valimiseelne reklaam ei riivanud kellegi tundeid, tekitas pigem äratundmisrõõmu või ajas naerma. Aga samadel valimistel „ilmestasid” linnapilti ka „Parem Eesti/Eesti Kodanik” plakatid, millele ei pööratud esialgu keegi tähelepanu.

Kuni 22. veebruarini 1995, mil ajalehes Eesti Sõnumid ilmus Juhan Viidingu tekst “Vapustus”:

Kes? Johan.

Mis? Jalutas.

Millal? 1995. a jaanuaris.

Kus? Tallinna südalinnas.

Ja nägi kiviseinal valimiseelset müürilehte, millel seisis: “Eesti eestlastele!”

Johan võpatas, tardus paigale, vaatas üksisilmi ja tundis, et kaotab teadvuse või tasakaalu või mõlemad.

Kujutluspilditormis polnud võimalik orienteeruda, Johan kaotas aja- ja kohataju. (Ta nägi teisi aegu ja kohti, ammuseid – aga siin.)

Ja siis, murdosasekundi möödudes tundis ta, et peab pakkima kohvri, kui veel jõuab, ja lahkuma /- - -/

Kui mõni sama tundlik kunstnikunatuur, nagu seda oli Suur Luuletaja, võpatanuks 24 aastat hiljem Hobujaama peatuse ees Eesti 200 esimese päeva plakatit nähes, uskunuks ma teda jäägitult. Aga kui seda teeb meie kalestunud justiitsminister, siis paneb see vaid õlgu kehitama. Samas tunned professionaali kaugelt ära ja ka seekord ei saa ükski teatrisõber Urmas Reinsalu näitlejameisterlikkusele midagi ette heita.

Või Katri Raik, meie siseminister ja sotsiaaldemokraatide esinumber Ida-Virumaal, kel tuli plakateid vaadates nutt ja kurbus peale. Meeldetuletuseks: Katri Raik oli 14 aastat Narva Kolledži direktor - seega on tarmukas daam käinud läbi tulest, veest ja vasktorudest. Ja nüüd tuleb tal vahetult enne valimiskampaania finišisirget nutt peale... Kuidas ma saaksin kaitsta meie siseministrit nende plakatite ja nutma puhkemise eest? Ega hästi ei saagi. Aga ma olen seda varemgi tunnistanud, et kuni kaitseministriks on mu vana sõber Jüri Luik, pole paanikaks põhjust, magagem rahulikult.

Aga sõnad kaotavad enne valimisi paraku oma tähenduse ja nendes peituv jõud haihtub.

Mida elevant meist arvab?

Reformierakonna esimees Kaja Kallas tõdes, et Eesti 200 ei saa aru, kui suure imagoloogilise kahju nad oma aktsiooniga Eestile tegid. „Plakatid olid üleval vene õigeusu jõulude ajal, kui Tallinna kesklinnas oli palju turiste ka Venemaalt,” tõi ta esimese pähetuleva näite oma väitele (Delfi, 9.01.2019). Seda lugedes meenus hoopis mu noorusaeg 30 aastat tagasi, kui vana Kallase komsomolikaaslased noori uljaspäid mõtlematute tempude eest hurjutasid: „See on noahoop perestroika selga!”

Nagu me teame, ei juhtunud tookord perestroika seljaga midagi. Ta mootor käivitus, tõsi küll, suri mõne aja pärast välja. Seepärast olen kindel, et ka need plakatid ei tee meie mainele midagi. Muidugi jääb alati oht, et mõni meie omakandimees, Mikk Pärnits näiteks, saab neist innustust, haarab sule ja kirjutab veel mõne lühikese ülevaate Eestist kui apartheidiriigist (Sirp, 14.07.2017).

Pärast tormi veeklaasis tõdes ERR-i veebiuudiste ja portaalide juhataja Urmet Kook sotsiaalmeedias, et Eesti 200 plakatitele ei pööranud vene meedia suurt tähelepanu. Meid nahutati hoopis selle eest, et jääkaru Nord, kelle oli 2009. aastal oli Eestile kinkinud Moskva loomaaed, pandi Tallinna loomaaias magama.

Kokkuvõtteks. Segregatsioon ei ole kindlasti nende valimiste põletavaim probleem ja Eesti 200 minu esimene valik. Aga nad muutusid selle plakatiaktsiooniga minu jaoks sümpaatsemateks ja neist ei saa enam mööda vaadata. Kui ma veel enne kahtlesin, kas riigikogu XIV koosseisu kuulub ikka 6 erakonda, siis pärast Eesti 200 konkurentide hüsteeriat olen selles veendunud.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee