Kommentaar

Urmas Viilma | Luteri kirikul on täpne ülevaade oma liikmetest, kuid sellest üksi ei piisa (3)

Urmas Viilma, 10. jaanuar 2019 14:20
EELK peapiiskop Urmas ViilmaFoto: Tiina Kõrtsini
Olen väga tänulik, et Ene-Margit Tiit on Õhtulehes kirjutanud tänuväärse selgituse, et põhjendada järgmise rahvaloenduse registripõhist korraldamist.

Siiski tuleb mul korrigeerida auväärt rahvastikuteadlase üht, ilmselt teadmatusest välja käidud väidet. Nimelt kirjutab autor: "Kahju on aga sellest, et kirik ei ole enam kui kolmsada aastat tagasi alguse saanud koguduseliikmete registreerimise traditsiooni jätkanud ja ootab statistilisi andmeid rahvaloenduselt."

Teame iga EELK aktiivse annetajaliikme nime ja lisaks ka muid andmed. Selliseid inimesi oli 2018. aastal pisut alla 30 000. Sama on ligi 160 000 ristitud liikmega, kellele lisandub paarkümmend tuhat inimest väliseesti kogudustes.

Nõnda ei saa arvamusavalduse autori väike märkus käia luteri kiriku kohta, kuigi oli nõnda mõeldud. EELK ei ole jätnud oma liikmestatistikat tegemata isegi okupatsiooniajal, mil rahvaloenduses usulist eelistust ei küsitud. Küll aga puudub sarnane traditsioon paljudel teistel kirikutel ja ka mittekristlikel usuliikumistel.

Artikli autor jätab kahjuks mainimata, et rahvaloendusel ei küsita andmeid ainult luterlaste ja EELK kohta, vaid ka paljude teiste usuliste ühenduste ja organisatsioonide toetajate kohta. Neil kõigil, minu andmetel isegi õigeusukirikutel, puudub väga täpne statistika. Lähtuvalt eelmise rahvaloenduse tulemustest, oli aga just õigeusklikke Eestis kõige rohkem.

Kahju oleks, kui kõige suurema usulise grupi kohta muutuvad andmed ainult hinnangutel põhinevateks. Sellised hinnangutel põhinevad andmed, eriti ühe vähemusrahvusega lähedalt soetud usulise ühenduse kohta, võivad muutuda isegi poliitilistel põhjustel erinevas suunas manipuleeritavateks. Nõnda ei anna EELK täpne statistika pilti kogu Eesti usulisest maastikust ja sellest, kui palju ja millist religiooni või usku Eesti elanikud eelistavad või järgivad.

Kahjuks ei anna arvamuse autor oma artiklis ammendavat vastust, kuidas pärast rahvaloenduse registripõhiseks muutmist peaks ikkagi saama kätte pildi Eesti elanikkonna usulisest kooslusest. Luteri kiriku täpsetest andmetest üksi jääb siin väheks, olgu meie 300-aastane praktika statistika kogumisel kui täpne tahes.

Autori poolt nimetatud valikuuring ei lahenda seda küsimust lõplikult, kuna küsitletavate valim on tavaliselt liiga väike, et tuua välja väikeste ja erinäoliste usuliste gruppide toetajate arv piisava üldistusastmega. Meil tegutseb täna ajaloolisi ja tunnustatud, kuid äärmiselt väikese liikmeskonnaga kirikuid ja usuliikumisi, kes valikuuringu väikese valimi tõttu võivad jääda täiesti märkamata või nähtamatuks. Tõsi, suured kirikud "saavad pildile", kuid luterlaste jaoks see isegi poleks nii oluline, kuna meie oma statistika on väga korrektne. Väiksemad ja omanäolisemad, samal ajal ehk ka huvipakkuvamad usulised grupid, nähtavaks ei saa.

Seega jääb minu püstitatud kartus, et meie riik kaotab oma kodanike usuliste vaadete kohta ülevaate, endiselt püsima.

Ene-Margit Tiit sellele küsimusele vastust ja probleemile lahendust kahjuks ei pakkunud. Siiski tänan autorit selgituste eest ja tunnustan südamest meie Statistikaameti tänuväärset ja sageli tänamatut tööd andmete kogumisel ja analüüsimisel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee