Kommentaar

Ene-Margit Tiit | Miks on järgmine rahvaloendus registripõhine? (8)

Ene-Margit Tiit, statistikaameti rahvastikustatistika ekspert, 9. jaanuar 2019 17:56
Peapiiskop Urmas Viilma artikkel Postimehes meenutas, et tegelikult oleme luteri kirikule tänu võlgu registrikultuuri algatamise eest siinmail. See oli „vanal heal Rootsi ajal“, kui kirikuõpetajad hakkasid oma koguduse perekonnasündmusi üles märkima – ilmselt oli tegu korralduse, mitte vabatahtliku algatusega. Luteri koguduste juures tekkisid nn meetrikaraamatud, kuhu tehti sissekanded sündide (ja ristsete), leeride, laulatuste ja surmade (ning matuste) kohta.

Rootsi statistikud loevad uhkusega neid meetrikaraamatuid (mis tänaseks on digiteeritud) endi rahvastikuregistri alguseks. Tegelikult algas sarnaste kirikuraamatute pidamine samal ajal ka Eestis, mis siis kuulus Rootsi kuningriigi koosseisu, ja kuigi see komme jätkus, on ajaloo keerdkäikude tõttu esimestest meetrikaraamatutest Eestis kahjuks väga vähe säilinud. Tänapäeva Eestis tegutseb rahvastikuregister, millel küll side oma eelkäija – luterliku kirikuga – puudub. Kahju on aga sellest, et kirik ei ole enam kui kolmsada aastat tagasi alguse saanud koguduseliikmete registreerimise traditsiooni jätkanud ja ootab statistilisi andmeid rahvaloenduselt.

Üsna mitme eluvaldkonna esindajad sooviksid, et rahvaloendusse lisataks mõni nende jaoks väga vajalik küsimus. Miks loendusmeeskond selles suhtes nii tõrges on ega taha üht või paari küsimust lisada? Rahvaloendusel tehakse kindlaks vaid kõige põhilisemad faktid riigi elanikkonna, selle paiknemise ja jaotuse kohta.

Euroopas on loendusprogramm tänapäeval suhteliselt pikk ja põhjalik. Inimeste, leibkondade, perekondade ja eluruumide kohta tahetakse vastust saada 36 küsimusele, kusjuures need kõik on täpselt kokku lepitud ja vastusevariandidki on kindlaks määratud, et tulemused oleksid võrreldavad. Tavaliselt ei kuulu loendusteemade hulka hinnangud ja arvamused, vaid piirdutakse faktiliste tunnustega. Neile kohustuslikele teemadele võivad riigid omal valikul küsimusi lisada. Eesti kavatseb lisada kaks tunnust – rahvuse ja emakeele, mida on meie rahvaloendustel traditsiooniliselt küsitud.

Rahvaloendus või valikuuring?

Mitmesuguste ühiskonnale ja riigile eluliste küsimuste – olgu keelte või murrete oskus, suhtumine religiooni või tervis – põhjalikumaks uurimiseks korraldatakse tavaliselt valikuuringuid. Valikuuringutel küsitletakse loendusega võrreldes märksa väiksemat hulka vastajaid, kuid selle eest põhjalikumalt. Hästi kavandatud valimi korral ei ole valimi piiratud mahust tulenev viga kuigi suur, piirdudes ühe-kahe protsendiga. Kui aga võrrelda uuringu maksumust ja ressursikulu, siis on vahe suur – üksik küsimus loendusankeedis on korraldajatele (riigile) kallim kui terviklik valikuuring, arvestada tuleb ka vastajate summaarset ajakulu, mis loenduse korral on vastajate suure arvu tõttu märkimisväärne.

On arusaadav, et teadlastele-uurijatele on mugav ja soodne kasutada rahvaloenduse andmeid – need on kvaliteetsed ja kõiksed ning hästi kättesaadavad. Kuid loendusel ei koguta andmeid üksikutele uurimisküsimustele vastamiseks (olgu need kui tahes tähtsad), loendusandmed loovad taustsüsteemi, millele tuginedes teadlased saavad oma süvitsi minevaid uuringuid kavandada.  

Pikka aega koguti andmeid ühiskonna kohta üksnes silmast silma küsitlustega. Sel viisil on aastatuhandete jooksul kogutud ka rahvaloenduste andmeid. Kuna teisi meetodeid ei olnud, polnud ka aktuaalne küsimus, kui kvaliteetsed on sel viisil kogutud andmed. Hiljem leiti andmete kogumiseks teinegi võimalus: kasutada saab andmekogudes või registrites varem talletatud andmeid. Eesotsas olid siin Põhjamaad. Suuresti tänu Rootsi kuningriigis ajalooliselt toimivale, kirikukirjadest välja kasvanud rahvastikuregistrile on Rootsis, Taanis ja Soomes sel sajandil rahvaloendused toimunud inimesi küsitlemata – loendusandmed on kokku pandud registrite põhjal. Järgmist loendust kavandavad registripõhiselt teha ka meie lähinaabrid Läti ning Leedu.

Loendustel hakatakse peale registrite kasutama ka suurandmeid (big data), näiteks mobiiltelefonide ja elektrimõõdikute andmeid. Statistika kõige nüüdisaegsem suundumus ongi kasutada igasuguse statistika tegemiseks paljudest eri allikatest kogutud (kaevandatud) andmeid, seda suunda arendatakse ka Eestis kui e-riigis.

Inimesed väldivad küsitlejaid

Miks eelistada registriandmeid inimeste küsitlemisele (silmast silma või internetis)? Statistikute jaoks on esikohal tulemuste usaldusväärsus ja täpsus. Registrites on andmed enamasti dokumendipõhised ja see formaat on hästi kooskõlas loendusega, kus samuti küsitakse faktilisi andmeid, mitte hinnanguid ja arvamusi. Peale selle on riikides, kus on rikas ja hästi toimiv registrite süsteem (nagu see on Eestis), võimalik registriandmeid ristkasutuse teel kontrollida ja neis esinevaid vigu loendusandmetes vältida.

Teiseks muutub tänapäeval küsitlemine järjest probleemsemaks, sest inimesed hindavad kõrgelt privaatsust ega soovi oma isikuandmeid avaldada küsitlejale ega märkida internetiankeeti. Probleem teravneb iga aastaga ülemaailmsete isikuandmeteteemaliste skandaalide tõttu. Nii juhtubki järjest sagedamini, et inimesed väldivad küsitlejaid või esitavad internetiankeedis endi kohta mittetõeseid, nn pseudoandmeid.

On veel kolmaski põhjus. Järjest kiireneva majandusarengu tingimustes ei rahulda riike ega ka ülemaailmseid organisatsioone enam senine rahvaloenduste kümneaastane tsükkel, kavandatakse esialgu viie-, aga peagi ka paariaastase tsükliga loendusi. Arusaadavalt nõuab see loenduskorralduse muutmist nüüdisaegseks ja operatiivseks. See on tehtav vaid registreid ja muid olemasolevaid andmeallikaid kasutades, mitte lootes saada andmed kätte küsitlustel.

Mida soovitada teadlastele, kes ootavad loenduselt andmeid neile huvi pakkuvate küsimuste kohta? Kindlasti on kasulik hakata ka teadusuuringutes julgemini kasutama registreid ja kombineerima eri andmeallikaid. Mõtleme näitena võõrkeelte oskusele, mida Eestis uuriti esimest korda detailselt 2011. aasta loendusel. Kui on tarvis selgeks teha Eesti elanike võõrkeelteoskus, tuleb kokku panna eelmise rahvaloenduse andmed ja Eesti Hariduse Infosüsteemist saadavad andmed koolide võõrkeelte õpetuse ning nendes õppijate ja lõpetanute kohta ja täiendada andmeid keele tasemeeksamite andmetega. Keeleoskust uuritakse ka Eesti tööjõu uuringus. Võib tekkida küsimus – kas kõik noored, kes koolis võõrkeelt õpivad, seda ka oskavad? Vastuküsimus on – kas kõik inimesed, kes oma käega märgivad ankeeti end võõrkeele oskajaks, keelt oskavad? Ilmselt on iga uurija ülesanne ka andmete adekvaatsuse hindamine.

Me elame andmete maailmas ja peame õppima andmeid tänapäevaste võimaluste järgi käsitlema ja neid oskuslikult kasutama, ning mitte takerduma vanadesse meetoditesse, mis tänapäeval enam hästi ei toimi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee