Eesti uudised

Asümmeetriline sõda – suurepärane võimalus territoriaalkaitses (7)

Riho Ühtegi, erioperatsioonide väejuhatuse ülem, 9. jaanuar 2019, 13:41
Foto: Karri Kaas
Asümmeetrilisel sõjapidamisel on enim võimalusi õnnestuda just territoriaalkaitses, kui võideldakse omas kodus: tänavatel, mis tuttavad nagu taskupõhi; metsades, kus pole ühtki võõrast rada; rabades, mille läbimiseks ei pea enam kasutama kaarti.

Ütleb ju üks asümmeetrilise sõjapidamise printsiipe, et ära tuleb kasutada mistahes eeliseid vastase ees. Selliseks eeliseks on kahtlemata kohalike olude tundmine ja elanikkonna toetus. Vastane seevastu kohalikku keskkonda ei tunne ning suure tõenäosusega kohalikud inimesed teda ei toeta.

Kodus sõdivad võitlejad teavad kõiki maastikunüansse ja salaradu, mida saab edukalt kasutada vastasele lähenemiseks ja temast eemaldumiseks. Niisamuti teatakse võimalikke „pudelikaelu“, kus vastane peab liikumistempo maha võtma või jääb troppis seisma.

Teine asümmeetrilise sõjapidamise printsiip ütleb: „Ära sõdi vastase sõda!“ Konventsionaalne vastane püüab iga hinna eest dikteerida käitumist, et oma vastane maastikul fikseerida ja seejärel hävitada. Taas annab asümmeetriliselt sõdivale poolele eelise hästi tuttav territoorium. Vastast on siin võimalik suunata ja tema liikumistempot aeglustada üsnagi lihtsate vahenditega ning väikese isikkoosseisuga. See eeldab aga head planeerimist ja koordineerimist.

Omal maa-alal sõdimine annab võimaluse lahingupaigad aegsasti ette valmistada ja eelnevalt varustada. Samuti tegevust neis lahingupaigus kümneid kordi läbi harjutada. Sisuliselt võiksid võitlejad olla võimelised märguande peale liikuma teadaolevatele positsioonidele ning tegutseda mitmeid kordi läbiharjutatud viisil: teades, milline on nende tulesektor, millal õhkida laeng, millele keskenduda ning millal ja kuidas positsioonilt eemalduda.

Sünkroniseeritud torm

Suurim väljakutse ülematele on selliseid lahinguid sünkroniseerida. Kõik peaks toimuma nii, et vastasel ei jääks palju aega ega võimalusi ühele sihtmärgile keskenduda. Piltlikult öeldes peab vastasele jääma mulje, et teda rünnatakse iga küla, iga silla ja iga metsatuka juures.

See ei tähenda, et ründajaid peab olema palju. Kui külas on kümme maakaitseväelast, siis on ründajateks kümme meest; kui neid on viis, siis tehakse rünnakuplaan viiele.

Sisuliselt tuleks kasutada samasugust planeerimis- ja juhtimismudelit, nagu kasutavad eriväelased, kus planeerimine ja juhtimine toimub allüksuste tasandil ning kõrgemal pool vaid koordineeritakse tegevusi.

Kui anda kohalikele võitlejatele võimalus lahinguplaan oma kodukoha jaoks ise välja töötada, siis võib jõuda üllatavate ja väga nutikate lahendusteni. Edasi sellised plaanid liidetakse ja sünkroniseeritakse ning saadakse üldine territoriaalkaitse plaan, mis kokkuvõttes võib osutuda efektiivsemaks, kui oleks olnud traditsiooniline konventsionaalne kaitseplaan.

Eduka asümmeetrilise tegevuse käigus, kus vastast kulutatakse kogu vastutusala ulatuses ja sügavuses, võib kätte jõuda hetk, mil vastane pole enam suuteline edasi liikuma, sest on ilma jäänud logistikast ja luurest ning tema lahingukomponendid on saanud tõsiselt kannatada.

Just sellisel moel hävitati venelaste Maikopi motolaskurbrigaad 1995. aastal Groznõis, kus tšetšeenid kasutasid edukalt väikeüksuste taktikat ja lahingute sügavust asümmeetrilises sõjapidamises.

Kaevikus ei surda

Asümmeetriline sõjapidamine on kõige efektiivsem siis, kui ta koosneb katkematust reast lahingutest, mille eripäraks on see, et „ei surda kaevikus“.

Vastasele peab jääma mulje, et teda rünnatakse pidevalt ja kõikjal ning hea organiseerimise korral saavad samad üksused taas ja taas lahingutegevuses osaleda. Eelduseks on see, et nad ei lange esimeses lahingus. Seetõttu on lahingud väga lühiajalised ja peavad olema vastasele üllatuseks. Nende kestvus ei tohi olla pikem kui aeg, mille jooksul vastane jõuab end koguda, sest siis on ülekaal juba tema poolel.

Lahingu ettevalmistamisel ja läbiviimisel võiks kasutada mudelit, mis jaotab lahingu kolmeks etapiks. 
• planeerimine – iga lahing on planeeritud tegevus, milles osalejatele jagatakse ülesanded ja vastutusalad. Plaan peab kirjeldama positsioonidele liikumist, sealset tegevust ja eemaldumist. Plaan olgu võimalikult lihtne, sest keerulised plaanid on sageli mitmeti tõlgendatavad;
• valmistumine – lahingu ettevalmistamine on asümmeetrilises sõjapidamises olulise tähtsusega. Õige varustuse kaasavõtmine ja kontrollimine on vaid väike osa valmistumisest. Tegevus peaks olema ka võimalikult põhjalikult läbi harjutatud, et igaüks teaks, kus, millal ja kuidas käituda. Samal ajal tuleb tagada, et vastane ei saaks aimu kavandatavast rünnakust, selle toimumise kohast ega ajast – lahinguplaan peab jääma saladusse;
• läbiviimine – kolm komponenti, mis tagavad eduka lahingu, on kiirus, üllatus ja eesmärgipõhisus. Igal lahingul on selge eesmärk ning rünnaku käigus tuleb keskenduda selle eesmärgi saavutamisele.

Löö, keda jaksad

Mõnikord tekib lahingu käigus tunne, et on võimalik saavutada rohkem tulemusi ja tekitada vastasele suuremat kahju. Paraku lastakse end sel puhul tihti vastasega siduda. Kaob üllatusmoment, vastane paneb oma ülekaalu maksma ja tagajärjeks võib olla võitlejate kaotus. Seepärast on oluline, et üksus keskenduks vaid oma ülesande täitmisele.

Rünnata tuleks seejuures kõike, millele hammas peale hakkab. Kui see on vastase luurepatrull, siis rünnatakse seda, sest luurepatrulli ründamine jätab vastase mingiks ajaks silmadest ilma ja sunnib teda ümber organiseeruma, et saata välja uus patrull. Rünnatakse ka julgestusüksusi, kui jõudu on piisavalt või positsioon soodne.

Tahe on tähtsaim

Kirjutasin asümmeetriast sõjapidamises esmakordselt 2002. aasta septembris ajalehes „Postimees“, kus püüdsin kirjeldada asümmeetrilist ohtu ja seda, kuidas see muudab nüüdisaegset sõjapidamist. Aasta hiljem kaitsesin Balti Kaitsekolledžis oma lõputöö teemal „Väikeriigi võimalused efektiivseks sõjapidamiseks endast tugevama vaenlase vastu“, kus keskendusin territoriaalkaitsele ning nutikale ja säästvale sõjapidamisele.

Olen aastaid uurinud ebatraditsioonilisi sõjalisi konflikte (neid nimetatakse irregulaarseteks vastandina regulaarsetele konfliktidele) ja jõudnud seisukohale, et kuigi asümmeetriline sõjapidamine on omane enamasti „pahade“ mässuliste käitumisele või partisanivõitlusele, on seda võimalik edukalt rakendada ka maakaitses.

Tegelikult territoriaalkaitse ongi oma põhiolemuselt asümmeetriline, sest lahingutegevus toimub kogu vastutusalal, mitte kitsas rindelõigus. Samal ajal annab asümmeetriline sõjapidamine võimaluse olla efektiivne ka seal, kus sõjaväge napib. See loob võimaluse kaasa lüüa kõigile neile, kes ühel või teisel põhjusel rühmades, kompaniides ja pataljonides sõdida ei saa. Nii vana kui noor, nii mees kui naine – kõik saavad panustada kaitsetegevusse, olgu siis püssiga varitsuses, binokliga vaatluspostil või hoopis toitu ja sooje riideid jagades.

Asümmeetria eeldab aga ka mõnede vanade dogmade kõrvaleheitmist. Iga sõjamees ei pea olema täies elujõus ja füüsiliselt heas vormis. Iga linna ja küla ei tule kaitsta viimse veretilgani (sest kui viimane veretilk on kaotatud, võtab vastane selle nagunii). Iga lahingut ei tuleks võtta kui otsustavat ja viimast. Igal sõduril ei pea olema täiskomplekt varustust ja laskemoona. Teinekord võib taat viie padruniga imesid korda saata, kui tema lahingupaik on vastavalt ette valmistatud ja olukord soodne.

Asümmeetrilises sõjapidamises on vajalik kavalus ja „karbist väljapoole“ mõtlemine. Tegelikult loob asümmeetriline sõjapidamine häid eeldusi ka kõige moodsama kõrgtehnoloogia kasutamiseks, olgu selleks siis UAVd, robotid või kõiksugused sensorid ja vaatlussüsteemid. Nende kasutamine kombineerituna traditsiooniliste sõjapidamisvahenditega võimaldab tuua sõjapidamisse uusi ja tavatuid lahendusi. Aga see on juba mõne teise kirjutise teema.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee