Kommentaar

Heido Vitsur | Eesti rahva jõukusest läbi saja aasta (78)

Heido Vitsur, president Kersti Kaljulaidi majandusnõunik, 7. jaanuar 2019, 16:27
President Kersti Kaljulaid sõnas uusaastatervituses „Rõõm on, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Meil läheb objektiivselt võttes järjest paremini.“ Millistele faktidele tuginedes saab nii väita, selgitab presidendi majandusnõunik Heido Vitsur.

Ilma andmeid nägemata on raske ette kujutada, kui tormiline on olnud areng maailmas viimase saja aasta jooksul. Ometi on maailma kogutoodang ühe inimese kohta kasvanud umbes viis korda ja sellest suurim osa viimase mõnekümne aasta jooksul.

Seejuures on Euroopas ja Põhja-Ameerikas olnud areng maailma keskmisest tunduvalt kiirem ja nii ka Eestis. Oleme maailma juhtivate riikidega sammu pidanud ja neile elatusstandardi poolest isegi läheneda. Nii oleme kõrge inimarengu ja tarbimistasemega maa.

1992. alustasime me 500 krooni ehk 32 euro suuruse keskmise palgaga. Tänaseks oleme jõudnud 1300 euroni. Ja kuigi inflatsioon on teinud oma töö, on reaalpalk Eestis sellele vaatamata kasvanud aastas keskeltläbi 5–6%  ja samavõrd on paranenud meie elatustase. Ainuke aeg, mil reaalpalk Eestis ei kasvanud, oli möödunud finantskriis. Majanduskoostöö Arengu Organisatsiooni (OECD) kuuluvate riikide seas oleme oma keskmise palgaga 30. kohal, edestades Mehhikot, Ungarit, Lätit, Leedut ja Slovakkiat. Pessimist võib muidugi väita, et pole see mingi koht, OECD-sse kuulubki ainult 35 riiki, aga proovime siiski näha suuremat pilti – meist eespool ongi peaaegu kõik maailma rikkad majandused, kes on saanud oma jõukust kasvatada pikemalt ja teistes oludes kui meie. Meeles tasub pidada sedagi, et sisemajanduse kogutoodangut arvesse võttes on meist halvem elujärg rohkem kui 6,6 miljardil inimesel.

Rahvaste elustandardit kajastab kõige paremini see, kui palju suudab üks rahvas tarbida, milline on tema tervis ja keskmine eluiga ning kui haritud see rahvas on. Pikk eluiga ja haritus on privileegid, mida vaesed rahvad endale lubada ei jõua, kuid ilma selleta ei ole tee tippu võimalik.

Keskmise palga jagu piima või leiba

Eesti jõukuse muutumist viimase saja aasta jooksul illustreerib hästi võrdlus,  mida sai keskmise sissetulekuga inimene tarbida enne II maailmasõda, siis 1980ndatel ehk enne seda, kui Nõukogude Liidu majandus hakkas pöördumatult alla käima, 1990ndate algul ja praegu.

Kõige suuremad on muutused olnud materiaalse rikkuse vallas. Hea keskmise suurtööstuse töölise kuupalk oli kuuepäevase töönädala juures enne II maailmasõda umbes 75 krooni kuus. See oli parasjagu suurem kui riigi keskmine ja selle eest sai osta 540 liitrit lahtist piima, 65 kg juustu, 35kg võid, 80 kg sealiha või 450 kg leiba.

1980ndate keskel enne perestroika kaost sai keskmise palga eest osta 850 liitrit piima, 83 kilo juustu (osa sellest me täna enam juustuks ei peaks), 67 kg võid, 118 kg sealiha (tõsi, pannile sai sellest pahatihti panna ainult poole), leiba ca terve tonni (nn seakeeksi kolmandiku rohkem). Täna saame keskmise netopalga eest osta piima 1300 liitrit, juustu 135 kg, võid 120 kg, liha 180 kg või leiba 730 kg.

Kui lisada siia juurde tehnika kättesaadavus, muutub võrdlemine juba absurdseks, sest kodutehnikat tänapäevases mõttes siis ei olnudki, või kui oli, siis oli see hästi imelik.

1940. aastal oli terve Eesti peale kokku vähem kui 6000 autot. Sõiduautosid oli 3200, telefone 32 000, raadioid alla 100 000, külmikuid ja tolmuimejaid oli vähestel ja pesumasinaid ei tuntudki. Ja kui ei olnud autosid, polnud ka asfalteeritud maanteid. Samuti ei olnud üleriigilist, kõiki hõlmavat elektri- ja sidevõrku.

Nõukogude ajal oli sellist kaupa muidugi kordades enam, paraku polnud väärtuslikum sellest vabalt saadaval – suurt osa sellest, ka näiteks autosid, jagas ametiühing. Ja valikus oli ainult kas Žiguli, Moskvitš või Zaporožets ning tahtjaid alati kordades rohkem kui autosid. Autod maksid ostuloaga 2–3 korda enam kui keskmise inimese aasta sissetulek (turul oli autode hind kahekordne). Telefonidega oli reeglina veel nukram seis. Kui alajaamas mahtu ei olnud, siis telefoni ei saanud ja siin ei aidanud ametiühing ega partei. Värviteler maksis 2-4 kuu palga ja kui automaatset pesumasinat üldse saada oli, siis ka selle eest tuli välja käia rohkem kui kahe kuu palk.

Ja jõuame taas tänasesse päeva. Kui rääkida auto ostmisest, siis oli Maanteeameti andmetel Eestis 2018. aasta juuli lõpu seisuga arvel 740 100 sõiduautot, seega iga teise Eesti elaniku kohta üks auto. Statistikaameti andmetel on hoolimata lühiajalistest kõikumistest (näiteks kümnend tagasi majanduskriisi ajal) tegemist olnud kasvutrendiga ning näitaja on jõudnud kõrgeimale tasemele kui kunagi varem.

Mobiiltelefone, pesumasinaid ja televiisoreid annab aga kokku lugeda, sest kõigist neist on saanud elementaarne tarbeese.

Tervis, haridus ja elamispind

1930ndatel oli Eesti mehe keskmine eluiga 53 ja naisel 60 aastat, 1980ndatel vastavalt 68 ja 75 ning täna on mehe oodatav keskmine eluiga 74 ja naisel 82 aastat. Ning veel – enne II maailmasõda olid peamisteks enneaegse surma põhjusteks nakkushaigused, millesse suri pea iga viies. Näiteks tuberkuloosi diagnoos tähendas enamikel juhtudel surmaotsust.

Neisse haigustesse jäämine oli otseselt seotud inimeste elamistingimustega: vee ja kanalisatsiooni kvaliteet, küte ja ruumide ventilatsioon, aga ka sellega, kui sooje riideid jaksati endale muretseda.

1940. aastal oli Tallinnas elaniku kohta eluruumipinda 14 m2, nõukogude aja lõpuks oli see juba 18 m2. Suurem osa inimestest elas toona selle aja mõistes „kõigi mugavustega majades".

2012. aasta loenduse andmetel oli Eestis inimese kohta elamispinda 30 m2 ja järgmise kuue aastaga lisandus inimese kohta umbes 2 täiendavat ruutmeetrit. Kuivõrd midagi on viimase kuue aasta jooksul kindlasti kasutusest välja langenud, võib arvata, et praegu on meil keskmiselt 31 m2 inimese kohta.

Ka hariduse osas peaks kõik selge olema. 1930ndatel oli kõrg- ja lõpetamata kõrgharidus 2% inimestest, osaline või  täielik keskharidus umbes 13% ja algharidus 53% inimestest. 1980. aastaks oli kõrg- või lõpetamata kõrgharidus 9%, umbes pooltel olemas keskharidus ja 33% algharidus. Praegu on kõrgharidus 31%-l inimestest, keskharidus umbes pooltel ja algharidus 11%-l.

* Täpsustus graafikule: Keskmist vanaduspensioni kujutaval graafikul on keskmine vanaduspension jagatud-korrutatud läbi ostujõu muutusega. Tegelikult said vanaduspensionärid 1997. aastal kätte 70 eurot, 2004 umbes 130-140 eurot, 2008. aastal 240 eurot, 2012. aastal 303 eurot ja 2017. aastal 390 eurot.

78 KOMMENTAARI

t
Teema doktoritööks? 19. jaanuar 2019, 19:59
Võtaks siis nii - vanasti oli põhiline sõiduriist hobuvanker, tänap. sõiduauto. Tükib küll kangesti sinnapoole, et suhteliselt inimese kohta on sõidua...
(loe edasi)
k
Kommud ja venelased? 19. jaanuar 2019, 12:11
Nii see oli aga ei saa Nõuk. Venemaad teistest Liiduvabariikidest eraldiseisvana võtta. Nõuk. Vene Föderatsioon ei olnud ülimuslik teriste liiduvabar...
(loe edasi)
Loe kõiki (78)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee