Kommentaar

Toomas Alatalu | Rändekompakt paljastas põhiseaduse nõrkuse (10)

Toomas Alatalu, vaatleja, 6. jaanuar 2019, 19:20
Rändekompakt (eelistan professor Lauri Mälksoo valikut kui lühendit kombineeritud paktist, sest tegu on kokkukirjutisega, mis väldib sõdade ja sõjapagulaste mainimist) on hetkel päevakorralt maas, sest on saanud heakskiidu ÜRO riikide enamuselt ja kõik teavad sedagi, mis põhjustel üks või teine riik seda ei toetanud.

Eestis tekitas selle arutelu tõelise poliittormi, mille käigus meie põhiseaduse kirjutajad ise väitsid nii põhiseaduslikku kriisi sattumist (Liia Hänni) või siis ruttasid riigireformi sildi all kuulutama, et valitsuse asemel peab tegelikuks poliitilise debati kohaks ja võimukeskuseks kujunema riigikogu (Jüri Raidla). Teadu on tänane seis sellele vastupidine. Igal juhul on tark toimunu sabas kriitiliselt vaagida nii juhtunut kui ka väljaütlemisi.

Riigikogu valitsuse sabas

Sest sündis kohe mitu kentsakust ja mitte üksnes kiirustamisest. Nagu teada, on rändekompakti puhul tegu üksnes riigikogu (sealjuures poolthääli alla 50%) ning mitte valitsuse ja presidendi poolt heakskiidetud dokumendiga. Selle esimeses lauses kuulutab riigikogu, et tema seisukohta jagab ka Eesti vabariigi õiguskantsler. Huvitav ja pretsedenditu kuulutamine, sest toetaja on võimuhierarhias alles seitsmendal kohal olev isik, kelle nimetab ametisse pealegi riigikogu ise.

ÜRO peaassambleel sõna võtnud Eesti suursaadik tutvustas maailmale riigikogu otsust, ent jättis mainimata selle, mida me kõik teame – õiguskantsleri koha Eesti õigussüsteemis ja tõiga, et kui praegune õiguskantsler toetab rändekompakti, siis eelmine õiguskantsler teps mitte. Kuna rändekompakti elluviimine seisab alles ees, siis nüüd tuleb paratamatult oodata sedagi, mida asja kohta arvab tulevane õiguskantsler.

Kuna sündmused arenesid tormiliselt, siis jõudis oma seisukohta muuta ka ülal tsiteeritud Jüri Raidla, kes poolteist kuud hiljem väitis: „Kui mingi küsimus, mis võiks formaalselt olla valitsuse pädevuses, läheb üle arutamiseks riigikogusse, siis pole tegemist mitte kriisiga, vaid parlamentarismi võidukäiguga.“ (Postimees, 24. november).

Tuletaks selle peale meelde, et nii välisminister Sven Mikser kui ka justiitsminister Urmas Reinsalu olid – ehkki erineva huviga – kogu konflikti vältel seda meelt, et antud küsimus ongi valitsuse pädevuses ja seda mitte formaalselt, vaid seaduslikul alusel. Antud seisukohal oli ka pikalt valitsust juhtinud ja välisministri portfelli aastaid enda käes hoidnud  Reformierakond, kes niipea, kui sotsid olid oma juhi Jevgeni Ossinovski (ja mitte välisminister Mikseri) eestvedamisel koostanud ja esitanud riigikogule hääletamisele mineva avalduse teksti, hakkas seda täiendama.

Oravate parandusettepanekute mõte oli selles, et vaatamata hääletusele riigikogus peaks vabariigi valitsus järgnevalt pakti toetamise ikkagi n.ö. üle otsustama. Kuna saali enamus nende täiendusi teksti ei toetanud, loobusid oravad hääletamisest ja kompakti toetusavaldus sai kõigest 41 poolthäält.

Sellest hoolimata on antud otsus Eesti vabariigi jaoks A ja O, mida välispoliitika seisukohalt tuleb õigeks pidada. Samas tuleks ikkagi endale aru anda, et parlamentarismi võidukäik pole sama, mis parlamentaarne riigikord, mis teadu meil kehtivatki. Olen juba veerand sajandit aegajalt kirjutanud sellest, et meil on pigem valitsusekeskne kui parlamentaarne riigikord tulenevalt põhiseaduses fikseeritust – seis, mida äsja tahes-tahtmatult kinnitasid Hänni, Raidla jt. põhiseaduse kirjutajad ja selle muutumatuse kaitsjad.

Ka palja silmaga on näha, et riigikogu kontroll valitsuse üle piirdub vaid hääletamisega peaministrikandidaadi (jutu) poolt, sest järgmiseks hääletuseks saab olla vaid umbusaldushääletus. Riigikogu lihtsalt vaatab vaikides pealt, kuidas ministrid ametivannet annavad, sest ministrite valik ja vahetamine on puhtalt peaministri teha, iganädalane küsimuste esitamine ministritele riigikogus on ammu muutunud jutuks ei millestki jne.

Formaalselt saab riigikogu arutada erinevaid teemasid, ent kasvõi avalikkusele ja diplomaatilisele korpusele suurt huvi pakkuv välispoliitika arutelu lõpeb ilma igasuguse hinnanguta. Erinevalt näiteks Leedu parlamendist, kus kogunetakse nädala pärast taas koos järeldustega kuuldust ning see on aluseks edasistele välispoliitilistele sammudele.

Ausalt öeldes kajastub see riigikogulaste poliitika tegemisest väljalülitamise seis – võid küll rääkida, aga valitsus teeb, mis tahab – hästi kõnealuse kompakti-avalduse ülesehituses ja sisus.

Ikka Stalini juhtimisel

Kuna Eesti riik tervikuna läks selles küsimuses enamuse ehk siis nn. peavoolu vastu, olnuks tark pöörata tähelepanu kompakti nõrkadele kohtadele, mida seal jagus ja mis kõnetasid enamust. Pean eeskätt silmas kompakti lõpuosas olevaid juhiseid selle kohta, kuidas meedia peaks kajastama migrantide probleeme.

Ausalt öeldes ootasin, et riigikogu kompakti sisu lahates fikseerib sellegi oma avalduses, sest surve avaldamine meediale antud dokumendis oli juba üleilmselt kõneaineks ja leidis järgmistel nädalatel kajastamist mitme rahvusvahelise organisatsiooni avaldustes. Paraku jättis riigikogu kasutamata võimaluse oma avaldust just kõiki kõnetava nurga alt meelde jätta.

Mis tehtud, see tehtud. Samas peaksid rändekompakti arutelu aegsed ebakõlad andma ikkagi indu põhiseaduse parendamiseks ja mitte vastupidistele kinnitustele – ei mingil juhul.

Hetke kuumimat probleemi silmas pidades pakuks veelkord, et ehk alustaks väiksest ja lihtsast – viiks põhiseaduses fikseeritud riigikogu valimiste aja Stalini poolt 1947.aastal määratud märtsikuu esimeselt pühapäevalt (mis kehtib Eesti kõrval siiani veel Tadžikistanis) üle soojemale ajale ehk siis näiteks aprilli. Saab väike muutus tehtud, tulevad ka suuremad kergemini.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee