Kommentaar

Reinhold Türivald | EKRE alahindab Eesti rahvast (97)

Reinhold Türivald, kibestunud inimene, 4. jaanuar 2019, 18:23
Istun siin Uugametsa kodus köögis ahju ees taburetil ja kujutan elavalt ette, kuidas kõik Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna – tuntud ka lühendi EKRE nime all – strateegid ja aktivistid rõõmsalt käsi hõõruvad. Näe, jälle nad kirjutavad meist! See tõestab, kuidas me Eesti rahvale korda läheme! Isegi peavoolumeedia on sunnitud meile tähelapanu pöörama!

Ausalt öeldes ei ole ma kunagi aru saanud EKRE liikmete hädast mingi müstilise peavoolumeedia pärast, mis neile hetkekski ei halastavat. EKRE vajab meediat nagu õhku. Vastupidi täpselt samuti. Kus muidu saaks Jaak Madison või keegi härrastest Helmetest avaldada oma mõttevälgatusi, kui meie äraneetud peavoolumeedia neid suurima tänutundega kohe üles ei riputaks? Härrad – ja pandagu tähele, pea kõik selle erakonna nimel kõnelejad on härrad – saavad tasuta reklaami. Vihatud peavoolumeedia aga lugejaid, klikke ning tüütuseni etteaimatava läbu oma kommentaarides.

Mida absurdsem, seda parem

Võtaksingi endale siinkohal vabaduse kasutada juhust ning tervitada kõiki neid lugejaid ja sundkommenteerijaid, kelle jaoks olen ma liberaalide, juutide, vabamüürlaste ning Georg Sorose poolt kinni makstud kirjatsura ning mõjuagent. Kuidas te küll teadsite?

Aga jah, meedia ja EKRE... selles mängus on ainult võitjad.

EKRE teab ju suurepäraselt, et  kaotada pole tal midagi. Iga arvamusavaldus, ükskõik kui arulage, toob juurde mõne kaasakiitja või toetaja. Vaat need on ikka õiged mehed, julgevad mõelda ja ka välja öelda, nemad juba ei kooguta Toompea, Brüsseli ega viisakusnormide ees!

Tegelikult võiks isegi öelda, et mida jaburam vaimusünnitis, seda parem. Seda omamehelikuma mulje erakond jätab. Kindlasti leiaks toetajaid ka ettepanek, et edaspidi tohiks Eestis toota ainult valget šokolaadi. Ning pakendama peaks selle sinimustvalgesse suitsupääsukesega ehitud paberisse. Enne esimest ampsu tuleb lugeda tänupalve ja anda lipule au.

Ja üldse, enne šokolaadini jõudmist paluks tõupuhtuse pabereid, mis tõendaksid veatut vereliini kuni Lembituni välja!

Kõlab mõnitavalt ja üle võlli? Absoluutselt. Kuid vaevalt kuigivõrd palju rohkem sellest, kuidas ühe teatud erakonna esindajad teatud teemadel teatud inimeste kohta arvavad. Solvute? Tavaliselt sõimatakse õrnahingelisteks solvujateks ju pehmosid ja lumehelbekesi. Ekrelased, kanged mehed, kannatate ära! Kus on teie karastunud süda, hing ja vaim? Eesti nimel tuleb vahel ka meelekibedust neelata!

Eesti sõna- ja mõttevabadusega on kõik kõige paremas korras ning just sellepärast, kallid ekrelased, te niimoodi õilmitseda saategi. Meie riigis tohib avaldada igasuguseid mõtteid, ka teie omi. Te teate seda väga hästi ning kasutate oma õigust kogu mahus.

Eesti seisab traditsioonilise probleemi ees: mingit vabadust kasutavad täiel rinnal ära inimesed, kes ise on tegelikult sellesama vabaduse vastu. Ise võib, aga kui teised teevad, algab prääksumine. Kui meie salasotside ja liberastide ülemvõim on nii suur, miks teid siis üldse eetrisse lastakse?

Parem mitte vastu hakata?

EKRE loojatele peab ühtlasi avaldama tunnustust nende geniaalse nimevaliku eest. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Kuidas saaks üks vähegi südamega eestlane siit kusagilt kinni hakata? Eesti! See on ju meie riik, kultuur ja kodumaa. Eestit peab armastama.

Või sõna „rahvas“. Minu Uugametsa keskkooli ajalooõpetaja lausus kunagi kuldsed sõnad: kui poliitilises kontekstis kasutatakse sõna „rahvas“, tuleks sellesse suhtuda äärmise skepsisega. Rahvademokraatia. Rahvaerakond. Rahvaliit. Rahva.. mida iganes. Jah, Rahvarinne oli erand.

Kõige nõrgem lüli nimes on „konservatiivne“. Mõned parteijuhid ehk ongi suisa lugenud Edmund Burke’i ja teisi konservatiivseid klassikuid. Ülejäänud... julgen kahelda. Konservatiivsus tähendab siiski midagi enamat loosungitest stiilis „kui on must, näita ust“. Seda on kurtnud mõni mu parempoolsema hingelaadiga sõber: näe, olen küll hinges konservatiiv, aga no ei tõuse käsi selle erakonna poolt häält andma, mitte kuidagi ei tõuse. Mõnel, tõsi küll, siiski on ka tõusnud. Aga need mõnedki annavad endale oma teost aru.

Meie äravaevatud rahvuskonservatiivid valdavad kuvandiloomise peent kunsti. Teate ju küll seda retoorikat, mille järgi kogu vimma täis rahvas on tegelikult  EKRE seljataga ja kuidas valimistel näeme, raisk? Seda sõnumit pasundavad ühteviisi nii härrased parteijuhid kui ka võrgukommenteerijate armee.

Mõte on lihtne ja arusaadav: kütta omasid üles, vastastes tekitada hirmu ja kõhklusi. Parem äkki ei hakkagi vastu, satud mudarahe ja ähvarduskirjade laviini alla. Tunnen ka selliseid õnnetuid inimesi. 

Jah, EKRE, paraku nõuab võim ja selle teostamine siiski rohkem oskusi kui avaliku ruumi reostamine ja Indrek Tarandi tutistamine Toompea lossi ees (eks ole seegi märk Eesti hästitoimivast õigusriigist, et korrakaitsjad meeleavaldajaid nuutidega ei nuhelnud).

Samuti ei maksa teil loota, et teil õnnestub rahvas niiviisi kuidagi üles ässitada. Isegi Uugametsas, meie väikeses alevis, leidub küllaga neid, kes teie jura ei usu. Nad ei julge seda ehk lihtsalt alati välja näidata. Huvitav küll, miks? Ei maksa Eesti inimest alahinnata.

Näete nüüd, saite jälle täiesti tasuta reklaami ja ehk ka mõne toetaja juurde. Pole tänu väärt, võtke heaks, ma ei ole kade!

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee