Kommentaar

Jaanus Nurmoja | Kodanikupalgaga jääksid paljud konfliktid olemata (32)

Jaanus Nurmoja, kodanikuaktivist, 2. jaanuar 2019, 17:42
Foto: Alar Truu
Kuna lõppemas on allkirjade kogumine kodanikupalga-uuringu algatusele, siis lubagem endale lõbu vaadata korra tagasi möödunud aastale ja veidi spekuleerida. Kui reeglina räägitakse sellest, mida üks või teine lahendus annab, siis sedapuhku küsigem hoopis nii: millistest teemadest oleksime 2018. aastal ilma jäänud, kui meil kehtiks juba praegu kodanikupalk? Mis oleks sel juhul teisiti?

Jaak Aab poleks ministriametist lahkudes saanud mingit lahkumishüvitist, sest mida pole, seda pole. Laine Randjärv asuks peagi Eesti Kontserti juhtima. Tüli Pärnu Rääma põhikoolis oleks juba unustatud. Kantsler Tea Varraku vastasseis ametnikega lahenenuks varem kui pühade eel. Ära oleks ehk jäänud ka Toompea miitingulise jalahoop Indrek Tarandi pihta. Keegi ei teaks, mis asi on kirjanikupalk ja kunstnikupalk ning kes on palgaparunid (küll aga teataks, kellega oli tegu).

Küllap juhtus muudki, mille peale ei oskaks kodanikupalga kehtestanud Eestis keegi tulla.

Lahkumishüvitisel poleks mõtet

Kodanikupalga üks eesmärk on võimaldada inimesele oma (uue) tee otsingut stressivabalt. Seda võiks nimetada ka sotsiaalseks rahuks. Ja kuna see on ilma tingimusteta kogu aeg olemas nagu päästevest paadis sõitjate seljas, siis pole ju mingit mõjuvat põhjust, miks peaks mõnele päästevesti kandjale veel ka päästerõnga andma.

Jaak Aab sai ministriametist lahkudes veidi enam kui 27 300 eurot hüvitist. Jagage see huvi pärast 300 või 500ga. Mitu kuud saate? Kes sellist sotsiaaltagatist ei vajaks? Aga kuna kodanikupalk on mõeldud püsitagatisena kõigile kodanikele, siis poleks lahkumishüvitistel enam mingit mõtet.

Mida teha siis, kui oled edukalt kandideerinud mingile ametikohale ning tööle asumise aeg on lähestikku riigikogu liikme volituste lõpuga? Tulla riigikogust ära ja asuda uuele ametikohale esimesel võimalusel, või oodata ära volituste lõppemine ja saada ka lahkumishüvitist kuue kuu palga ulatuses? Teed ühtmoodi, vahetavad kolleegid ja muud tuttavad pilke, räägivad midagi võimaluse kasutamatajätmisest ning krutivad sõrme meelekohal. Teed teisiti, pead arvestama mainekahjuga.

Kodanikupalk oleks sellise saatanliku dilemma mõistagi välistanud. Eesti Kontsert oleks saanud uueks juhiks Laine Randjärve ning usun, et oleks sellest vaid võitnud. Praegu aga jääb vaid üle tunda rõõmu sellest, et suur poliitika pole Lainet suutnud laulupeolainelt maha tõmmata, nii et järgmistel üldproovidel näeme!

Sotsiaalne rahu

Tööandja ja töövõtja positsiooni võrdsustamine tööturul on kodanikupalga üks eeldatavaid mõjusid. Teadmine, et perekonnal ei teki toimetulekuprobleeme, võib inimesi muuta vallandamise suhtes leplikumaks, julgustada enda järel ise ust kinni lööma või kollektiivselt enda eest seisma. Küllap distsiplineerib ka juhte teadmine, et töökiusamine võib päädida väga jõulise vastulöögiga.

Nii võib arvata, et näiteks Pärnu Rääma põhikooli pikemat aega kestnud konflikt töökiusamise pinnalt oleks juba ammu lõppenud. Kui ta üldse oleks saanud tekkidagi. Sama võib öelda ka Haridus- ja teadusministeeriumi töötajate ja kantsleri vahel puhkenud tüli kohta. Variante on meeskonna valutust ümberkujundamisest kuni ultimaatumini „kas meie või tema?“. Kantsleri jõulukuise tulemuspalga kohta ei oska midagi kindlat öelda, kuid sündimata oleks jäänud uutmoodi klassikuuluvust tähistav uudissõna „palgaparun“. 

Sotsiaalne rahu ei lase isiksusel niisama lihtsalt katki minna. Inimene ei pea pidama meeleheitlikku võitlust enda ellujäämise eest ja ennast läbi põletama, ei pea riigilt ega kaaskodanikelt midagi kerjama ega kellelegi midagi tõestama. Võib-olla pole tööd või firmat, kuid on meeldivad hobid ja sõbrad. Elul on sisu ja kurjuse ladestumiseks ei jää eriti ruumi. Muide, Kanada 1970ndate eksperiment MINCOME näitas ühe tulemusena rahva tervise paranemist, eeskätt vähenes arstide poole pöördumine vaimse tervisega seotud kaebustega.

Ärgu nüüd arvatagu, et rändeleppe vastased miitingud oleksid ära jäänud. Oma kodumaal vähemusse jäämise hirm oleks küll vähenenud, kuid nõukogude aja kogemused on visad ununema. Kõik, mis näib sisserännet vähegi soosivat, tekitab põhjendatult umbusku.

Sellegipoolest olnuks meeleolu Toompea miitingul teistsugune. Mitte stiilis „Reeturile reeturi palk“, vaid „Eesti, ära tee lollusi!“, ja vaevalt et keegi oleks tulnud mõttelegi midagi võllapuulaadset püsti panna.

„Eesti kodanik, oled oma riigi jaoks tähtsaim“ ei ole mingi tühi loosung, vaid sõnum, mis saab lihtsa maarahva poja silmis reaalselt kogetavaks tegelikkuseks. Nii jääb õige vähe võimalusi selleks, et ebakorrektselt käituv eurosaadik näiks kellelegi maarahva poega alavääristava süsteemi kehastusena. Sestap arvan, et ka üks jalajälg oleks jäänud ronimata sinna, kuhu ta ronis. Kas muurahva poja lapsevanker oleks Vabaduse väljaku miitingulisi ramminud või mitte, ei oska ma paraku arvata.

Kirjanikupalk ja kunstnikupalk

Loovisikupalk, mida praegu makstakse kirjanikele ja kunstnikele, tagab selle saajale loomerahu. See tähendab, et kirjanik või kunstnik saab täiel määral keskenduda oma loomingule, ilma, et see segaks mingite rutiinsete töökohustuste täitmist ja vastupidi.

Põhimõtteliselt täidab kodanikupalk ju samalaadset eesmärki, ainult et kõigile kodanikele tähtajatult, ilma tingimusteta ja ilma konkursita. Lisaks on loovisikupalga suurus ligikaudu Eesti keskmine palk. Kodanikupalk peab küll võimaldama inimesel rahuldada oma põhivajadusi, kuid pole usutav, et ta saaks küündida keskmise palga suurusjärguni.

Inimest, kes suudaks kodanikupalga idee teostatavust pädevalt hinnata, pole Eestis praegu olemas. Nii kaua kui pole uuringut ja selle tulemusi, tuleb meil selle probleemiga kuidagi rinda pista. Seetõttu kogub algatus „Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uuringu läbiviimisest Eestis“ allkirju portaalis rahvaalgatus.ee. Mõjude ennustamisega on praegu lood paremad, kuid peale usu ja loogika ning üksikute välismaiste eksperimentide pole õieti millelegi toetuda. Seetõttu on eksimisvõimalus vähemalt 50%. 

Küllap peitub siin ka seletus, miks pole peale kodanikupalga eestkõnelejate rohkem teisigi arutlejaid. Senine harv „kriitika“ on aga olnud pealiskaudne, loosunglik ja kohati intellektuaalselt huvitav. Usun, et tõsiseltvõetavad oponendid on siiski kusagil olemas, kuid vaikivad praegu. Täiesti mõistetavatel põhjustel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee