Galeriid

GALERII | Eesti 10 kõige põnevamat arheoloogilist leidu möödunud aastast (4)

Ohtuleht.ee, 1. jaanuar 2019, 23:02
Ingliripats Heiki Valk (TÜ)
Muinsuskaitseamet jagab uue arheoloogia-aasta alustuseks põnevaid lugusid arheoloogilistest esemetest, mis tänu tublidele ja tähelepanelikele inimestele eelmisel aastal ekspertideni jõudsid. Välja on valitud need leiud, mis küll suuri ajalehepealkirju ei pälvinud, kuid ometi tähelepanu väärivad ja ajaloost põnevaid ja olulisi seiku avavad. 

1. Inglikujuline ripats Saaremaalt.

See pisike inglikest meenutav ristripats Saaremaalt avastati taluhoovist aiatööde käigus. Tartu Ülikoolis tehtud materjaliuuringud näitasid, et pisike ehisripats on valmistatud sulamist, mis koosneb peamiselt pliist, sisaldades ka väheke seatina, rauda ja vaske. Põnevaks teeb ripatsi see, et seni sellele Eesti arheoloogilises materjalis vasteid ei ole teada. Paralleele ei ole leitud ka ida poolt ega Skandinaaviast, Soomest. Leidu lähemalt uurinud Tartu Ülikooli arheoloogi Heiki Valgu hinnangul võiks väike ehisripats pärineda 12.-13. sajandist ning seostuda pigem läänepoolsete traditsioonidega. Üks on kindel, mõtlemisainet pakub leid uurijatele veel mõnda aega.

Ingliripats Heiki Valk (TÜ)

Samal teemal

2. Tuluskivi Lääne-Virumaalt.

Pildil oleva tuluskivi avastati Lääne-Virumaal koduhoovist vundamenditööde käigus. Kvartsiidist kivi on lihvitud, kuid kraapimisjälgedega. Arheoloog Kristiina Johansoni hinnangul osutavad kasutusjäljed, et kivi võib olla kasutatud nii metallteravikuga tule kraapimiseks kui lihvimiseks/teritamiseks ja löögikivina. Kuna tegemist on üksiku juhuleiuga, siis on eset üsna keeruline dateerida, kuid tuluskivisid on leitud nii juhuleidudena, panusena rooma rauaaegsetest kalmetest (50 - 450 pKr) kui põletusmatustega kääbaskalmistutest (6.-10. saj). Milleks tuluskivi üldse kasutati? Tuluskivi on Eesti alal üks vanimaid teadaolevaid tulesüütamise vahendeid. Vastu tuluskivi nuga või muud teravat raudeset tõmmates tekkis säde, millega sai taela hõõguma ja selle abil juba omakorda põlema panna kas oksaraod, õled või kasetohu.

Tuluskivi Kristiina Johanson (TÜ)

3. Pronksist putkkirves Jõgevamaalt.

See pronksist putkkirves oli vaatamata oma 44 g kaalule tubli tööriist nooremal pronksiajal. Jõgevamaalt leitud kirves on meieni jõudnud küll murenenuna, kriimustatuna, muljutuna ning katkise kinnitusaasaga, kuid siiski võivad uurijad siit potentsiaalselt teritus- ja kasutusjälgede. Kirvest uurinud arheoloogi, Tartu Ülikooli doktorandi Kristiina Paaveli sõnul on tegemist Ojamaa tüüpi pukkirvega, mida dateeritakse enamasti ajavahemikku 900-500 eKr. Nime on saanud kirves seda tüüpi putkkirveste peamise levikuala Ojamaa saare järgi, kuid teada on neid ka näiteks Rootsist Mälari orust ja Põhja-Saksamaalt.

Jõgevamaa pronkskirves Kristiina Paavel (TÜ)

Kuigi nii arheoloogilised leiud kui kirjalikud allikad viitavad, et Eesti sõdalased kasutasid muinasajal sõjanuiasid, ei ole need sugugi nii sagedased leiud arheoloogilises materjalis kui võiks arvata. Pildil olev rauast tahukakujuline sõjanui on leitud Ida-Virumaalt. Nuiapea kaalub 225 g ning nuiapea varreavas on säilinud ka rauast kiil, mille abil nuiapea varre külge kinnitati. Tallinna Ülikooli arheoloogiateaduskogu arheoloog Mauri Kiudsoo hinnangul võiks nuiapea pärineda rauaaja lõpuperioodist. Sõjanui leiti piirkonnast, mis on varasemaltki erinevate leidudega arheoloogide huviorbiiti sattunud. Ees ootab veel leiukoha ülevaatus, et selgeks teha kas leid võib olla seotud ka mõne meile seni teadmata muistise nagu omaaegse kalme- või asulakohaga. (Foto on tehtud enne eseme konserveerimist)

Rauast nuiapea Mauri Kiudsoo (TLÜ arheoloogia teaduskogu)

5. Hõbedast oimurõngas Ida-Virumaalt.

Ida-Virumaalt avastatud hõbedast oimuehe on arvatavasti maaharimise käigus saanud viga, kuid meieni jõudnud siiski terviklikuna. Ringikujulise hõberõnga külge on ehtemeister lükanud neli tahulist kuulikest, mida eraldavad omakorda neli helmest. Leidu ekspertinud arheoloog Kristi Tasuja toob välja, et sarnased oimurõngad olid eriti levinud Kirde-Eestis ja Isuri lavamaal, kuid neid on leitud ka Setumaa ja Tartumaa vadjapärastest kalmetest. On arvatatud, et algselt on seda tüüpi ehted olnud hoopis linnalist päritolu ja alguse saanud Novgorodist. Novgorodist leitud oimurõngad pärinevad 10.-14.sajandist. Eestist leitud sama tüüpi oimurõngaste ja nendega seotud muististe põhjal dateerib Kristi pildil oleva eksemplari aga 15. sajandisse.

Oimurõngas Kristi Tasuja (TLÜ arheoloogia teaduskogu)

6. Hõbesõrmus Harjumaalt.

Ega ilu ja jõukus anna häbeneda. Täpselt nii massiivne ja edev hõbesõrmus tuli välja Harjumaal küntud põllult. Arheoloog Ülle Tamla sõnul esineb Läänemeremaades seda tüüpi sõrmuseid enim viikingiaja teises pooles. Kellele sõrmus omal ajal kuulus ja miks ta maasse jäi, võime vaid oletada, kuid keerulise valmistamistehnoloogia ja suure kaalu tõttu peetakse neid enamasti eliidi staatuseeheteks. Harjumaalt leitud eksemplar kaalub 20 g. Leid võiks pärineda 11. saj lõpust või 12.sajandist.

Harjumaa hõbesõrmus Mauri Kiudsoo (TLÜ arheoloogia teaduskogu)

7. Medaljon Jõgevamaalt.

Medaljon Jõgevamaalt Erki Russow (TLÜ)

8. Nõutila Pärnumaa ja Läänemaa piirilt. 

Pärnumaa ja Läänemaa piirilt leitud 2,5 cm kõrgune loomakujuline pronksist leid on ese, mida võib pidada omamoodi harulduseks. Eset uurinud Tallinna Ülikooli arheoloog Erki Russowi sõnul on tõenäoliselt tegemist keskaegse kannu või kerakujulise kätepesuanuma ehk lavabo tilaga. Lavabod olid keskaja ja ka varauusaja linnamajapidamises tüüpilised tarbenõud, mis rippusid sageli seinaniššides, puidust seinakappides või toanurgas pesulauakese kohal ning olid kasutusel hügieenitoimingutes. Hoolimata sellest, et lavabod olid hiliskeskajal pigem standardsed massitooted, esineb arheoloogilises materjalis neid pigem harva. Erki toob siinkoha välja lihtsa seletuse – ilmselt sattusid metallnõud purunemisel või mõnel muul põhjusel ümbertöötlusesse, et hinnaline metall raisku ei läheks.

Kannutila Erki Russow (TLÜ)

9. Mõõga pidemenupp Läänemaalt. 

Mõõganupud ja -kaitserauad on ühed olulisemad mõõgaosad, mille abil arheoloogid mõõku eri tüüpideks jagavad ja dateerivad. See Läänemaalt avastatud pronksist mõõganupp on omapärane just ornamendi poolest. Arheoloog Mauri Kiudsoo hinnangul on meister ilmselt eeskuju võtnud mitmest erinevast tuntud mõõgatüübist, kuid otsest vastet sellele Läänemaa leiule teada ei olegi. S-tähte meenutavale väädimustrile sarnanevat ornamenti on teada küll veel näiteks ühel Kukruse kalmest leitud mõõgal ning ka ühel Saue valla mõõganupul. Ajaldatud on sarnaseid mõõgapidemeid Lätis nt 11.-13.sajandisse, Vana-Vene piirkonnas 12.-13. sajandisse. Nii on uurijad oletanud, et umbes sellest perioodist pärineb ka Läänemaa leid.

Mõõganupp Artur Skrõpnik

10. Keraamika ja tulekivileiud Viljandimaalt. 

Avatud silmadega maastikul käimine võib tihtipeale viia mõne seni teadmata arheoloogilise muistise avastamiseni ja heita valgust peatükkidele piirkonna ajaloos. Nii on tähelepanelik Viljandimaa muinashuviline noppinud on koduküla põldudelt esemeid, mis tõestavad, et juba mitutuhat ja mitusada aastat tagasi meeldis inimestele seal kandis elada. Tulekivist tööriistad nagu pildil olevad kõõvitsad on arheoloog Kristiina Johanson dateerinud keskmisesse kiviaega ehk mesoliitikumi. Valmistatud on need kohalikust Siluri ladestu tulekivist, mida piirkonnas looduslikult leidub. Pildil olevad nn riibitud pinnaga savinõukillud dateerib arheoloog Andres Tvauri aga hoopis hilisemasse perioodi. Nimelt rauaaega, kui potiketra veel ei tuntud ning savinõusid valmistati käsitsi.

Viljandimaa kõõvitsad Kristiina Johanson, Andres Tvauri (TÜ)
Keraamika Viljandimaalt Kristiina Johanson, Andres Tvauri (TÜ)

4 KOMMENTAARI

b
baphomet 2. jaanuar 2019, 01:42
Sulam pliist, mis sisaldab ka väheke seatina? Mida on keemiatunnis tehtud! Plii ongi ju seatina. - plii ehk seatina.
Loe kõiki (4)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee